„Saalis olev meeleolu on hästi ülev, aga mina pean olema aus ja ütlema, et erinevalt teist olen täna kurb, sest jõulud on perekeskne aeg,“ mõtiskles Sindi gümnaasiumi direktor Ain Keerup.
„Kui teie lähete oma perede juurde, millest mul on muidugi hea meel, siis minu pere olete ju teie, kogu koolipere. Kõik on nagu valesti. Pere peaks koos olema, aga pere läheb laiali,“ arutles direktor ja küsis algklasside jõuluaktusele kogunenud lastelt kas neilgi on kahjutunnet. „Jaa,“ vastati saali poolelt.
Aga direktoril oli palve mõelda kahele sõnale: perele ja lähedastele. „Kindlasti on teie peres neidki lähedasi, kes kahjuks enam teiega ei ole. Ka nendega saate kohtuda. Meil on ilus komme käia surnuaias ja viia küünal neile inimestele, kes on väga olulised, aga kes enam meiega rääkida ei saa. Meie nendega aga küll. Kasutage seda võimalust.“
Lõpetuseks kordas Keerup eelmisel aastal öeldut: „Annaks Jumal, et elektrivool ära läheks, et arvutid ei töötaks, et oleksite lihtsalt tavalised inimesed, kes jõuluajal istuvad kuuse alla, panevad päris küünla põlema ja räägiksite omavahel päris inimestena.“
Urmas Saard