Viimati võis üksikuid Heleni fotosid näha 2014. a juunis Sindis avatud Objektiivi Ordu fotonäitusel „Rabahetked“, mis liikus mööda Eestimaa erinevaid paiku ringi (Tartus, Tallinnas, Raplas, Kundas, Põltsamaal, Keilas, Jõgeval jm). Siis võis paljude ordukatega silmast silma kohtuda. Täna olid ordukad mitmest Eestimaa paigast taas Sindis, et rõõmustada koos Heleniga.
Kes veel ei tea, neile selgituseks, et Objektiivi Ordu on fotograafiaharrastajate seltskond, kelle omavaheline tutvus kujunes välja Delfi pildiportaali vahendusel. Sellesse keskkonda oma fotosid laadides arvustati ja kiideti üksteise pilte ning õpiti vastakuti õpetades. Aastal 2010 jõuti juba ühise diginäitusega Palamuse Kihelkonnakooli muuseumisse. Hiljem on ühiselt külastatud Valgejõe joaastangut, viibitud Altja neemel, pildistatud ennemuistse Litoriina mere rannikut, Pärlselja randa, Lindi looduskaitseala, Kastna kadakaid, Liivilahe Sõmeri rannikul olevaid graniitrahnusid, Norra Nord-Trøndelagi maakonna tunnuslille kuldkinga, Haimre pargi tiiki ja palju muud.
[pullquote]ka Külauudised on tänuliku meelega kasutanud uudiste illustreerimiseks Heleni fotosid[/pullquote]Nüüd tuli Helen esmakordselt vaatajate ette 15 fotost koosneva isiknäitusega. Heleni fotodest teadlik huviline on saanud siiski juba mitmeid aastaid tema imepäraseid tabamisi vaadata internetis leiduvast Heleni pildikarbist. Samuti on lugejad korduvalt märganud Pärnu Postimehe veebiväljaande lugeja fotode hulgas tema fotosid virmalistest, konnadest, talvest või lihtsalt hulle lumepilte. Aga mujalgi, näiteks Ilm.ee lehel ja ka Külauudised on tänuliku meelega kasutanud uudiste illustreerimiseks Heleni fotosid. Nii ei ole tema piltniku nimi üldsegi tundmatu.
Vaadates Heleni töid terasema pilguga tekib õigustatud küsimus, miks alles nüüd esimene isiknäitus?
Helen tänas näituse avamisele saabunud külalisi ja tutvustas lühidalt igat üksikut fotot: „Kuna elan Sindis, siis on pildistamised toimunud enamasti linnas sees ja selle lähiümbruses.“ Ta alustas väljapanekuks valitud fotode vaatamist hommikuga Sindi külje all olevast rabast. Kõige viimati tehtud pilt on näitusel oravast. „Siin on Kiriku pargi puud. Sindis on pärnadega palistatud Pioneeride ja Wöhrmanni puiestee. Wöhrmannis võib kohata nahkhiiri. Siin on tähistaevas, mille pildistamist segas udu, aga midagi ma ikkagi sain. Sindi linnas on isegi virmalisi pildistatud. Kui satud õigel ajal õigesse kohta, märkad virmalisi,“ jutustas Helen. Vee ääres näeb Sindis aastaringselt hästi palju veelinde. „Sinine nool on Sindi uhkus. Mõnikord poseerib kivi peal. Oleme juba peaaegu sõbrad,“ toonitas Helen. Nad on linnainimestega nähtavasti harjunud. „Vanemad inimesed kindlasti mäletavad, kuida jaanipäeva paiku lõhnasid Sindis ööviiulid. Rabades on muidugi hästi palju igasuguseid orhideesid. Kaunis kuldking on aasta 2018 orhidee,“ jätkas Helen ja osundas ka palju poleemikat tekitanud moonipõllule.
Linnaraamatukogu laenutusosakonna seintel rippuvate loodusmotiivide saamise juurde võib Helen jutustada väga põnevaid piltide saamise lugusid.
Pildistamisega on Helen tegelenud juba koolieast saadik. „Esimese fotoka ostsin Veriora kauplusest Põlvamaal, selleks oli Smena 8M ja esimesed filmirullid on aastast 1982. Alguses pidi filmilinte pimikus ilmutama. Edaspidi läks tehnika põnevamaks. Esimene peegelkaamera oli Nikon D40. Kui see otsad andis, valisin D90,“ meenutas Helen läbitud teekonda erinevate kaameratega. „Täiskaadri kasutajatele ütlen, vabandust, ma ei tule teie seltskonda. Mida see tähendab? D500 on praegu minu unistus. See on ülikiire, kuni 10 kaadrit sekundis. Tahan linde pildistada, võibolla pistab mõni kala pea veest välja…, sellepärast. Parema tehnika muretsemine käib vastavalt võimalustele. Jäälind oli hingel, panustasin seepärast suuremale objektiivile.“
[pullquote]See meie oma linna jäälind[/pullquote]Helen rääkis üksikasjalikumalt, et jäälind olevat natuke arake. Lähedale hiilida ei saanud. „Eelmine aasta õnnestus mingi 6-7 meetri kauguselt teda pildistada, vaatas küll väga kahtlustavalt mind, aga läks õnneks. See meie oma linna jäälind,“ selgitas Helen, kes elab Sindi kekslinna kortermaja kõrgel korrusel. „Jäälind käib mõnikord Pärnu jõel kivil istumas ja poosetamas. Väga pikalt tuleb oodata. Ma passisin oma poolteist tundi, siis nägin teda mingi kolm minutit. Ise olin nagu suur liikuv põõsas, peitevorm seljas.“
Sindi linnaraamatukogu direktor Ene Michelis ütles, et näitus on enne pidulikku avamist olnud juba kahel päeval külastajatele nähtav ja tänutäheks on jäetud Helenile mitmeid kingitusi. Täna andis ta need Helenile üle. Aga esmalt kinkis direktor raamatukogu poolt nüüdseks manalateele lahkunud Sindi enda kirjaniku Tiit Tarlapi ulmelise sisuga raamatu.
[pullquote]Enamik kaustu on illustreeritud Heleni fotodega[/pullquote]Helle Artel tunneb Helenit 30 aastat. „Tulin Sinti 1987 kehalise kasvatuse õpetajaks. Kogu kehalise kasvatuse ruum oli täis igasuguseid pilte ja siis hakkas üks plika silme ees virvendama. Plõks siin ja plõks seal. Kas tahtsid või ei tahtnud, tema muudkui pildistsas,“ meenutas Helle oma hea kaaslasega tutvumise esimesi aastaid. Pärast Sindi keskkooli lõpetamist käis Helen ka Tallinna kutsekoolis fotograafiat õppimas. „Spordipäevadel ja -üritustel oli vaja nende sündmuste jäädvustamist. Helen tuli kohale kutsumisel ja kutsumata. Tal oli kolm meelistegevust: pildistamine, muusika kuulamine ja lindistamine ning spordiga tegelemine. Kui ma sain Sindi Kalju presidendiks, siis mul oli juba olemas väga hea parem käsi, kes kõike fotodena jäädvustas.“ Ja Hellel oli võetud näituse avamise päevaks kaasa mõned kaustad, millega palus külastajatel tutvuda. „Sindi muuseumis on neid 40 või rohkemgi. Enamik kaustu on illustreeritud Heleni fotodega, üksikud pildid on ka minu tehtud,“ ütles Helle ja soovitas piiluda pikkade raamaturiiulite vahele, kuhu ta oli vedanud nööri ning selle külge kinnitanud kümneid Heleni tehtud mustvalgeid fotosid.
„Kuus aastat tagasi sai minust Heleni juhtiv töötaja,“ naljatles Helle. „Helen tahtis minna pildistama, siis ma sõidutasingi teda teiste Objektiivi Ordu inimestega kokkusaamisele. Pildistasin ka ise oma seebikarbiga ja sõbrunesin samuti teiste ordukatega.“
Helen juhendab Sindi noortekeskuses fotoringi. Augustis viis ta nüüdseks ringiga liitunud Joosepi samuti loodusesse. Sindi noortekeskuse juhataja Helle Vent rääkis, kuidas mingil ajal hakkas väga tagasihoidliku loomuga Helen talle silma. Täna ei varjanud Helle Vent oma üllatust, et Heleni fotod on nii heal tasemel tehtud.
Urmas Saard