Sindi gümnaasiumis kestis eilsega lõppenud rebaseks löömise riitus terve pika koolinädala, mille tulemusena arvati kümnendasse astunud õpilased gümnasistide kogukonna täisväärtuslikeks liikmeteks.
Rebaseks vastuvõtmise ehk repsimise peakorraldaja oli kujunenud tava kohaselt oma kooli abituurium. Rebastele antud ülesanded ja tegevuskava mõtlesid välja kaheteistkümnenda õpilased Georgina Ristoja ja Mirette Juurikas. Hommikuti enne tundide algust toimus rebaste kiibistamine. Kõigi riietus või nende juurde kuuluvad aksessuaarid andsid tunnistust kümnendate fantaasialennust. Neid ühendas kohustus kanda terve nädala õppevahendeid banaanikastidega. Kellele pappkasti ei jätkunud võis ka plastmassämbrisse vihikud, raamatud, pliiatsid, pintslid ja muud tarvilikud asjad panna. Must ärr-täht põsel oli aga kindel tunnus ka siis, kui muidu olnuks raske rebaseid teistest eristada.
Iga nädalapäev pealkirjastati vastavalt teemavalikule, millega vahetunnid sisustati. Näiteks neljapäev nimetati „Hullumajaks“. Ühe tegevuse sooritamiseks koguneti koolimaja õuele. Rebased moodustasid ringi. Ringipeale jagati kolm muna. Neist mõned keedetud, teised toored. Muusika mängimise ajal läksid munad käest kätte liikuma. Muusika lõppedes pidid muna käes hoidvad rebased selle purustama löögiga vastu enda otsaesist. Ühtedele nalja nabani, teistele parasjagu tuska, kui käed tilkusid valge-kollast löga ja kaunis soeng vajas põhjalikku juuksepesu.
Märksa puhtamaks jäädi pantomiimiga. Paberile kirjutati päris hullud või millegi sellisega seotud tegevused, ametid, asjad ja seejärel asuti ühekaupa sama kehakeeles kirjeldama. Viie päeva peale jaotus umbes veerandsada tegevust-ülesannet. Reede hommik pidi algama ühise hambapesuga, milleks kasutati harjumuspärasel viisil isiklikku hambaharja. Kuid üsna tavatu oli sinepi kasutamine. Siiski oli enamik katseid palju vähem eneseületust nõudvaid ja sedavõrd meeldivamad tegevused.
[pullquote]Mina, Sindi Gümnaasiumi rebane, olles veel täie mõistuse juures, tõotan: kanda alati kirburihma ja vaktsineerida end regulaarselt marutaudi, siberi katku ja laiskuse vastu.[/pullquote]Veenuse päeva õhtul toimus gümnaasiumi astme esimese ja viimase klassi õpilaste ühine seltskondlik istumine. Mängiti seltskondlikke mänge ja sõbruneti veelgi rohkem omavahel. Abituriendid olid tunnistajaks rebaste vande andmise juures.
Ühele põlvele toetudes korrati eeslugeja sõnu: „Mina, Sindi Gümnaasiumi rebane, olles veel täie mõistuse juures, tõotan: kanda alati kirburihma ja vaktsineerida end regulaarselt marutaudi, siberi katku ja laiskuse vastu. Luban kutsuda kõrgeltaustatud 12. klassi jumalad igale meie poolt korraldatud üritusele, võimaldades neile alati tasuta sissepääsu, ohtralt süüa- juua ja peo lõppedes nad kätel koju kanda. Oma kaasrebastele luban olla ustav ja lojaalne, tervitada neid suure naeratusega. Oma klassijuhatajale luban mitte märgistada igat nurka ning taltsutada oma jooksuaja tunge. Kooli kokkadele luban enne sööki alati sõrgu pesta ja tänada neid maitsva söögi eest. Direktor Ain Keerupile luban, et sooritan kõik kontrolltööd vähemalt hindele hea ja gümnaasiumi lõpueksamid teen ära vähem, kui kolme korraga. Mina, Sindi Gümnaasiumi rebane, kannan oma tiitlit uhkusega kuni dementsus võtab mult mälu.“
Käsi albumil „Rebased“ vannuti tõupuhtust ja võeti vastu diplom, tunnistus ja rebaseks väänatud õhupall. Tähtsa toimingu ärevuses puterdasid mõned küll sõnalises täpsuses ja tõotati ka vere-, venelase- vee- ja muudki puhtust, aga lõpuks said kõik vande andjad õiged sõnad suhu. Kõige pidulikum hetk saabus rebaste kuninga ja kuninganna nimede välja kuulutamisel. Kuningaks kuulutati Arseni Pilipenko ja kuningannaks Juula Kesküla, kellele kingiti väikesed hõbedase läikega karikad ja ühiseks hoidmiseks album „Rebased“. Kõrgesse seisusesse asetamise valik langetati punktide arvestuse ja märgatud innukuse põhjal. Juula puhul oli tugevaks otsustamise mõjutajaks ka tema kaunis lauluhääl, mis kõlas suurepäraselt tema enda klaverisaatel.
Tordi ja koogi lõikumine usaldati Juula kätte ja Arseni jälgis, et kõik tükid saaksid võrdsetes suurustes jagatud. Georgina ja Mirette arvates väärivad nädala kordamineku eest erilisi tänusõnu Alice Laanemaa ja Monika Ristoja, kes valmistasid kõik diplomid, tunnistused, õhupalliloomad, kroonid ja albumi. Nädala viiendat päeva lõpetati põrandal istumise, rebaste fotoalbumi vaatamise ja maiustuste söömisega.
Rebaseks löömise komme levis koolidesse kaheksakümnendate ülikoolist. Vana tudengitava järgi nimetatakse uusi gümnasiste rebasteks, keda enne vastavate katsete läbimist ei peeta täisväärtuslikeks kogukonna liikmeteks. Enamasti korraldavadki rebaseks vastuvõtmise “vanad” ehk abituurium. Tseremoonia õnnestumine oleneb suuresti just nende „vanade“ maitsest ja fantaasia leidlikkusest.
Urmas Saard