Hilja Aasala esimene isiknäitus avatakse Sindi muuseumi kahes ruumis 1. juunil kell 14.00.
Eile tõi pea kogu elu Sindis elanud Hilja Aasala oma isiknäituse Sindi mäluasutusse, kus muuseumi juhataja Heidi Vellend, teine töötaja Kiki Pärnpuu ja tekstiilikunstnik Helgi Tuul olid abis väljapaneku ülesriputamisel. Kestev ruumipuudus teeb näituste korraldamise Sindi muuseumis oluliselt raskemaks võrreldes nende kohtadega, kus alalised näitusepinnad pole koormatud püsiekspositsioonidega. Aga muuseumi juhataja on juba ammu sellega kohanenud, kuigi leppimine taolise olukorraga pole kuidagi põhjendatud ja Heidi Vellend loodab endise visadusega, et järjest kasvavate museaalide hulgaga ruumide kitsikus leiab mingil ajal siiski ootuspärase lahenduse.
Hilja Aasala nobe liikumine, terane pilk ja ladus vestlus eksitavad esmakohtujat tema elatud aastakümnete arvamisel. Kuna ta ajalehtede veergudel arvamuslugusid kirjutades pole varjanud oma kõrget vanust, siis tekkis esimesel hetkel kahtlus, kas on ikka tegemist ühes isikus nii mitmekülgse inimesega või leidub Sindi linnas veel teinegi nimekaim. Ei ole. See sai täiendava küsimusega kohe selgeks tehtud.
Hilja Aasala on sõnakalt kaasa rääkinud ühiskonnas ilmnevate valupunktide teemadel. Mullu kirjutas ta haldusterritoriaalsete muudatuste mõttekuse küsitavustest. 2008. aastal küsis ta Kesknädala veerul „Kas sõna võib tappa?“. Kui sisu kesksest mõttest veidi kõrvale kalduda, siis jäi sellest loost muuhulgas meelde lõik, milles proua kirjeldas mõne sõnaga ka ennast: „Olin nõukaajal tükitööline ja tööaja iga sekund oli arvel. Sain küll ordeneid ja medaleid, kuid mida on nende rauakolakatega peale hakata. Samuti olin tollal audoonor. See andis võimaluse eriarsti juurde saada ilma suure järjekorrata. Siis ei läinud seda vaja – polnud aega haige olla.“
Nende väheste kuid oluliste teadmistega inimest tundes võib tema kätetööd vaadelda lisaks kauni kunsti imetlusele ka loojat paremini mõistvalt. Tikandtehnikas valminud kirkate värvidega maalingud pilluvad energiat, mida tahaks kunstiteostelt ammutada umbes samamoodi nagu seda võimaldab looduse rüpes jalutamine. Hilja Aasala loomes leidub elukestvat sädet, millega tahaks kaasas käija. Ta ütles, et tikandmaalid on tehtud tema mehe onupoja värvimaale jäljendades. Kuid maalimisest oli ta ka ise huvitatud juba kooliajal. Lisaks tikandmaalidele näeb põnevat valikut heegeltöid. Kogu väljapaneku kirjeldamine sõnades jääb kahvatuks selles, mida silm saab hetkega haarata.
„Sündisin Suigus. Praegu olen lesk. Mul on kaks last, kaks miniat ja kaks lapselast,“ tutvustas lahke sõnaga daam ennast ka vahetul vestlusel. Sinti asus ta elama 15-aastaselt. „Sain tööle vabriku abimajandisse, mis likvideeriti juba järgmisel aastal ja kõik töölised toodi üle vabrikusse.“ Alguses sai ta tööd kraasimises, siis ketruse kontoris ja seejärel ketruses. „Ketrajana olen töötanud 40 aastat, kogu elu. Palk oli väike. Teenisin lisa sünnipäevakaartide tegemisega. Värvideks olid vesivärvid,“ jutustas kunstiandega naine.
Heegeldama ja kuduma hakkas naine iseõppimise ja raamatute lugemise teel. Kõige rohkem meeldis talle siiski tikkimine. „Jäin ristpiste juurde. Olen teinud suuri vaipu põrandale ja seinale, olen heegeldanud voodikatteid.“
Viimane suur hobi on olnud tema jaoks pildid. „Just maastikud: eriti vesi ja mäed paljudes värvitoonides.“ Hilja Aasala selgitas, et nüüd on mustreid saada. Kui mõningad värvid ei meeldi, teeb omal valikul teisiti. „Nõuka ajal valisin mustrid vanadest Mareti ja Kõigile ajakirjadest. Mustrilehti sain ka Rootsist.“
Ta jutustas, et mõni aeg tagasi õpetas vanem lapselaps talle kummipunumist. „Tükk aega tegelesin igasugu põimimistega. Hiljem pidasin paremaks jätta suuremad tööd proffidele. Aega jääb väheks. Olen ikkagi juba 82.“ Aga ta on endiselt seda meelt, et kuniks silmad näevad ja käed liiguvad, on ikkagi hea midagi luua.
„Kui kogu elu on olnud kiire, kiire, kiire, siis nüüd elan selle põhimõtte järgi: homme on ka päev!“
Urmas Saard