Pühapäeval sõitsime Tbilisist välja, suunaga Kahheetiasse. Siis ei osanud veel uneski näha, et järgmisel päeval saame küllakutse kahte võhivõõrasse kodusse.
Teel nägime Georgiale iseloomulikku sõidumaneeri. Suunatule asemel eelistati vajadusel tuututamist. Lehmad autoteel ja ringristmikul liiklust häirivalt astumas ja kaamerameestele hasarti tekitamas. Kust lehmad tulid või kuhu nad olid minemas, jäi teadmata. Samamoodi jäi teadmata, kas lehmade liikumist teedel ka keegi juhtis või mitte. Tundus nagu suudaksid loomad päris iseseisvalt oma päevateekonda korraldada.
Mida nähtavamaks Kaukasuse mäeahelike lumised tipud muutusid, seda suuremat elevust päikese kiirtes helendavad vaated tekitasid. Enne Khareli linna jõudmist tegi autojuht kõrvalpõike viinamarja istanduste keskele. Ühe istanduse värava kõrval nägime hea välimusega väikest ehitist ja akent katvat Georgia lippu. Tegemist on Šaakashvilile kuuluva istandusega, mille väravas peab valvsalt valvet rahuliku olemusega koer. Kunagine Georgia president ise on alates 2015. a maist Ukrainas Odessa oblasti kuberner.
Pühapäeva õhtusse jõudnud rändurid võttis oma elamises vastu Gia Kandelaki, sama mees, kes ka lennuväljal vastas oli. Õhtusöögiks kartulid, praemuna vorsti viiludega, tee. Muidugi pakuti ka veini. Kuna kaks meest on täiskarsklased, siis pidid nad pakutud kraamist keelduma. Võimaliku solvumise vältimiseks püüti anda diplomaatiliselt õigesti sõnastatud selgitusi. Ega see kerge ülesanne selgitajatele polnud. On ju Georgia tuntud veinimaa, kus vein käib loomuliku osana muu toidu juurde.
Kesklinna hotellis maksime kõigi mugavuste eest vähem kui 12 eurot inimese peale. Arveldada tuli siiski larides.
Esmaspäeval jagasid oma teadmisi suurte kogemustega Pereraadio töötajad Kärt Tamm ja Margus Einlo. Kahele päevale kavandatud õppetegevuse käigus said grusiinid vajalikku teavet kristlike raadiosaadete alustamiseks. Eestist toodi neile selle tarvis ka arvuti.
Aivar Raudver ja mina otsustasime aega kasutada linnaga põhjalikumalt tutvumiseks. Huvitas rohkem äärelinn. Seal me viivuks peatusimegi, et mõne lause vahetada tänava ääres istuvate naistega. Kohalikud mõistatasid häälekõla järgi, kas oleme Valgevenest või Ukrainast. Kohe peatus meie kõrval auto ja tublisti üle keskea näiv mees liitus vestlusega. Pikalt mõtlemata palus ta meid autosse istuda ja lubas sõidutada huviväärsemaid paiku näitama. Mõningase kõhkluse järel nõustusimegi. Sõit ei kestnud pikalt. Mõne minuti järel keeras juht auto järgmisele kõrvaltänavale ja peatus. Palus külastada tema vaest elamist. Olime üllatunud, aga ei tahtnud olla ebaviisakad ega põlata tema külalislahkust. Mees näitas oma loomi, linde ja eluhoone tubasid. Kandis kähku lauale heast paremat ja kutsus veiniruumi veinisorti valima. Olime kimbatuses, sest pidime peatselt jõudma oma võõrustajate juurde lõunale. Samas heliseski Aivari taskus telefon ja meid kutsuti ära. Muidugi oli lahke mees pettunud, aga sõidutas härrasmeheliku hoolivusega meid kohale. Palus, et tuleksime õhtul siiski tagasi tema veini maitsma. Meist jäi paraku see palve täitmata.
[pullquote]Mingil hetkel peatus kitsal mägiteel auto, roolis 10-aastane noorhärra ja tema kõrvalistmel poisi vanaisa.[/pullquote]Pärast lõunat läksime Aivariga uuele huviringile. Jõudsime mingile pikale vallile, mida mööda hakkasime sammuma lumiste tippude suunas. Paremat kätt vaatasime all asuvat linna, vasakul imetlesime ülilaia kokku kuivanud jõge, mille keskel voolas suhteliselt kitsas nõres mägedes sulava lume tekitatud vesi.
Väsitasime endid viie kilomeetri pikkusel teekonnal, kus kogusime unustamatuid vaateid allapoole ja ülespoole pilke suunates. Mingil hetkel peatus kitsal mägiteel auto, roolis 10-aastane noorhärra ja tema kõrvalistmel poisi vanaisa. Vastasime pikka kasvu mehe küsimustele: kust tuleme, mida teeme, mis on meie elukutsed ja kuidas nõnda ohtlikule kõrvalteele sattusime. Mägedes pidavat praegusel aastaajal ringi luusima näljased kaukasuse koerad, kes võivad inimestele ohtlikud olla. Mees kutsus meid otsekohe oma häärberisse. Lubas kostitada heast parema ja muidugi veiniga. Vabandasime jälle ja rääkisime, et olemegi tagasiteel hilinemas kokkulepitud kohale õhtusöögile.
[pullquote]Grusiinid on julge rahvas. Nad ei karda võõraid ja just seepärast võivad olla nõnda külalislahked![/pullquote]Sõidutas siis Achi Avazashvili meid kõrgel vallil, läbides lompe ja osavalt suurematest lohkudest mööda roolides. Linnavahele jõudes vahetasid autojuhid kohad ja Levani Kokorashvili istus lapselapse kohale rooli taha. Kohale jõudes ei jõudnud meid oodanud inimesed ära imestada, et iga kord, kui omapead hulkuma läheme, tuuakse meid järjest uhkema autoga tagasi. Paraku ei tulnud meil mõttesse küsida Levani elukutset, nagu tema seda meilt küsis. Alles õhtusöögi lauas saime teada, et too mees on Khareli linnapea, kelle küllakutsest keeldusime. Aga ta palus meilt meiliaadressi ja lubas kindlasti hiljem uuesti kontakti võtta. Võimalik, et teeb uue kutse…
Margus ütles meie seikluste peale, et teda pole veel kordagi võõrasse kodusse kutsutud, kuigi on juba tosin korda Georgias käinud. Meid kutsutakse aga samal päeval koguni kahte majapidamisse külla. Kuidas siis nii?
Lisaks tähendas Margus, et grusiinid on julge rahvas. Nad ei karda võõraid ja just seepärast võivad olla nõnda külalislahked!
Urmas Saard
Samal teemal:
Õigeusklikus Georgias on kohta ka protestantlikul kirikul
