Pildikesi Georgia pealinnast

Urbekuu viimasel nädalal külastas eestlaste neljane seltskond Georgia riigi kõige eripalgelisemaid paiku. Kuigi igaühe Georgias viibimise eesmärk ja head kavatsused olid seitsme päeva sees mõneti erinevad, ühendas kõiki reisikaaslaseid tahe näha, kogeda ja mõista kauget maad, suurepärane omavaheline läbisaamine ning päris tõsiseltvõetav naljasoon.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Tbilisi köisraudtee. Foto: Urmas Saard

Kas Georgia asub Euroopas või Aasias? See pidi selge olema reisikindlustajale. Natuke arupidamist ja siis otsustati, et kindlustus tuleb teha väljapoole Euroopat. Georgia rahvas ise peab oma Euroopasse kuulumist endastmõistetavaks tõsiasjaks. Veelgi enam. Kõikjal näeb Georgia lipu kõrval lehvimas Euroopa liidu kuldsete tähtedega sinist lippu. Jääb mulje, nagu kuuluks Georgia Euroopa liitu rohkem kui Eesti.

Kas öelda Georgia või Gruusia? Sellele küsimusele puudub üksmeelne vastus. Gruusia valitsus on soovitanud hoiduda nimekuju ‘Gruzia’ kasutamisest ja palunud tarvitada ‘Georgiat’. Sealne elanikkond ei näi väga valitsuse algatust toetavat, aga pole ka märgatavalt muudatuse vastu.

Milline on maa, mis asub autosõidul kolme tuhande kilomeetri või kahe ööpäeva kaugusel? Lennates asub Georgia siiski oluliselt lähemal: Tallinnast 40 minutit Läti pealinna ja ümberistumisega Riiast Tbilisi kestab lend kolm tundi. Tbilisi jõudes nihkub kellaaeg paar tundi tagasi.

Vaatamata väga hilistele öö- või varajastele hommiktundidele saab lennujaamas raha vahetada. Saja euro eest vahetatakse 263 larit. Nii palju meist keegi kohe vahetama ei hakanud. Hakatuseks piisab ka mõnekümnest larist, sest kõik on võrreldes Eestiga harjumatult odav. Ometi ei tohi hetkekski unustada, et sealse rahva jaoks pole elu sugugi odav.

[pullquote]Margus Einlo on suur Georgia sõber, kelle külastuste arv küündib tosina kanti.[/pullquote]Öös tuli meile vastu Gia Kandelaki, järgnes grusiinidele omase südamliku tervitusega esmane tutvus. Pastor Margus Einlo on suur Georgia sõber, kelle külastuste arv küündib tosina kanti. Päris täpselt ta enam ei mäletagi. Marguse tütar Kärt Tamm saabus Georgiasse teist korda. Mõlema reisisihiks oli kahepäevane raadiotöö koolitus neile, kes huvitusid kohapealse kristliku raadiojaama tegevuse alustamisest. Kärt on Tallinna Pereraadios kahe programmi saatejuht. Margus on Pereraadiole teinud huvitavaid usutlusi paljude tuntud isikutega. Esimest korda astus Georgia pinnale Aivar Raudver, heategevusorganisatsiooni Samaaria Eesti Misjon Pärnu osakonna juhataja, kelle peamiseks tegevusvaldkonnaks on alkohoolikute, narkomaanide ja vanglast vabanenute abistamine normaalsesse ellu tagasi pöördumiseks.

Ka mina külastasin Georgiat esimest korda. Viimasel hetkel kolmikuga liitumise määravaks asjaoluks osutusid kolm põhjust: mõistetav uudishimu Georgia vastu, kõige nägemine kristlaste omavahelises suhtluses, milles rahvuslikud eripärad taanduvad ühise heategevuse tasandile, kuid suurimat huvi tundsin põgenike elutingimuste vastu, millest viimastel aastatel ajakirjanduses äärmiselt vähe juttu olnud.

Juba esimesel autosõidul ööbimispaika võis märgata väga suuri kontraste kõrgtehnoloogiliste insenertehniliste lahenduste ja igapäevaselt hädapäraste, kohati olematute olmetingimuste vahel. Lodkini paikneb Tbilisi äärealal. Asfaltteelt pöördus sõiduauto viimastele sadadel meetritel kulgevale tänavale ja põiktänavale, millel nimetused puudusid. Jalgsi liikumine olnuks neil lõikudel veidi kiirem kui autosõidul, sest lisaks esimesele käigule pidanuks neis oludes sõidukil olema veelgi madalam käik. Nagu hiljem teistelgi äärealadel liikudes selgus, polnud tegemist ühega vähestest eranditest.

Sama tänava lõpus nägime ehituse lõppjärgus olevat sakraalhoonet, mille kõrvaltiivas paikneb kahekordne maja. Teisel korrusel asuvad igati nüüdisaegse sisustusega hotellitoad.

Paastumaarjapäeva, 25. märtsi hommikul magasime pikemalt, et reisiväsimusest paremini välja puhata. Marina Maisashvili on särav inimene, kes kattis laua ja vestles pikalt oma isiklike üleelamiste näidete varal elust Georgias üheksakümnendate alguses. Ta pidi tundma sõna otseses mõttes nälga, kuid väljus kõigist katsumustest väärikalt ja võidukalt. Jutuajamise lõppedes kinkisin Marinale sinimustvalge käsilipu, mis valmistas talle silmnähtavat head meelt. Teised reisikaaslased olid kingitusteks palju enam vaeva näinud ja rohkem kilogramme külakostiks kaasa võtnud, mida mina ei taibanud teha.

[pullquote]Vöötradadel tuleb jalakäijal olla eriliselt ettevaatlik, sest ainult väga harva pakutakse talle tänava ületamiseks eelisõigust.[/pullquote]Keskpäeva paiku sõitsime takso teenust kasutades Tbilisiga tutvuma. Elamuslikuks kujunes isegi taksosõit. Tavalises sedaanis võib istuda korraga niipalju inimesi, kui sisse mahub. Aivar kinnitas ennast nõuetekohaselt juhi kõrval turvavööga. Tagaistmel seda kohustust pole. Mina, Margus ja Marina sättisime ennast nahkistmetele, Kärt pidi leppima kohaga Marina süles. Taksojuht ei näinud selles probleemi ja lubanuks ilmselt veel mõne inimese taksosesse lae alla. Georgias on liikluskultuur täiesti erinev sellest, mida oleme harjunud Eestis kogema. Vöötradadel tuleb jalakäijal olla eriliselt ettevaatlik, sest ainult väga harva pakutakse talle tänava ületamiseks eelisõigust. Liiklus on sageli ettearvamatult tormakas, mida saadavad pidevad tuututamised. Silmatorkavalt palju on parempoolse rooliga autosid, mida ostetakse interneti vahendusel Jaapanist. Paljud autod on päevi näinud välimusega: mõlgitud, stangeta, värvi paranduste ja muul säärasel kombel silma torkavad. Seni ei nõutud ka tehnilist ülevaatust. Nüüd pidavat tulema ka neile tehnilise ülevaatuse nõue. Muist taksojuhte ei valda võõrkeeli: ei vene ega inglise keelt. Sel juhul küsitakse sõidu eest tasu näppudega arvet esitades.

Linnatranspordis liigub äraarvamata suurel hulgal Ukrainas ehitatud kollaseid minibusse ja veel väiksemaid marsasid. Kümmekond aastat tagasi lõpetas reisijate vedamise Tbilisi tramm, mis alustas aastal 1883. Lisaks bussidele toimib ühistranspordis ka metroo. Huvitav on teada, et Tbilisis on olnud ka trollibussid, mis valmisid ümbertehtutena ainsatest elektrilise jõuülekandega seeriabussidest ZIS-154.

Esmalt suundusime Mtatsminda (tõlkes Püha mägi) parki. Teel üles mäkke rääkis Marina, et Mtatsminda asub Püha Taaveti kirik, mille ümber kohtab tuntud isiksuste kalmusid. Näiteks on sinna maetud Georgia esimene president Zviad Gamsahurdia, aga ka vene kirjanik Aleksander Gribojedov. Mäe ühel nõlval tipust veidi allpool kõrgub 274 m pikkune telemast. Vaatel telemastile paistab vasakut kätt pisut eemal ka suur vaateratas, millele sedakorda otsustasime mitte minna, sest seltskonnas oli ka kõrguse kartjaid.

Kõrgel asuvas pargis oli meeldiv jalutada ja 800 meetri kõrguselt avanes hiiglaslikult suur panoraamvaade peaaegu kogu Tbilisile. Riigi suurim linn asub Kura (Mtkvari) jõe jalamil oru põhjas. Marina suunas käega osundades meie pilkusid olulisematele rajatistele ja ehitustele. Viis-kuus aastat tagasi jalakäijatele ehitatud klaassild meenutab lainelise katusega kilpkonna. Öösel pidavat sillal käima tõeline tuledemäng, mida meil ei õnnestunud lähedalt vaadata. Taamal paistis klaaskupliga presidendipalee.

Mäelt alla laskusime hästi järsku nõlvakut mööda rombikujulise trammiga. Südalinna jalutades viis Marina meid endisesse pioneeride paleesse, kus parajasti tegid harjutusi väga väikesed tantsuõpilased elava muusika saatel. Georgia tantsu- ja muusikakunst on tuntust kogunud üle ilmamaa ning ei jäta kedagi tundeliselt liigutamata.

[pullquote]Georgia on tänini kestva suure kristliku traditsiooniga maa.[/pullquote]Vabaduse väljakule jõudes puhkasime jalga kohvikus Linka, kuhu tahtnuks veel järgmistelgi kordadel minna. Marina pakkus välja kulla fondi nimetust kandva muuseumi külastamist. Eelneva kirjelduse põhjal oli raske mõista selle museaalide väärtust. Alles giidi selgitusi kuuldes ja kuni seitsmendasse sajandisse enne Kristuse ajajärku kuuluvaid kullast ehiseid imetledes mõistsime hoopis uues valguses selle iidse rahva pärimuslikku kultuuri ja kunstimeistrite imetlusväärseid oskuseid. Ka tuhandeid aastaid tagasi suudeti valmistada väga peeneid ehteid. Georgia on tänini kestva suure kristliku traditsiooniga maa. Põhiliselt õigeusklik, seepärast ka suur hulk ikonostaase.

Muuseumi ees, üle tänava, Vabaduse väljaku servas asub mälestussammas Aleksandr Puškinile, sest avatus kaunitele kultuuridele ja eriline vaimne õhustik on läbi ajaloo muutnud Georgia ühes tema pealinnaga meelispeatuskohaks paljudele rändajatele, kunstnikele, kirjanikele ja luuletajatele. Vabaduse väljaku keskel kõrgub Georgia kaitsepühaku kuldne Püha Jüri kuju. Monument kujutab Püha Jüri tapetud draakoniga.

Igal sammul võis kohata hulkuvaid koeri ja mitte ainult Tbilisis. Osad olid rohelise märgiga sildistatud. Mida see tähendab, ei õnnestunud teada saada. Kahju on nõnda suurest hulgast peremeheta loomadest.

Lõunatasime restoranis Chashnagiri. Ettekandjad ja kelnerid suhtlesid omavahel söögipaiga sisese raadioside vahendusel, mida pole varem Eestis märganud. Esmalt valitud kohas puhus ühele toolil istujale sedavõrd tuline õhk selga, et otsustasime terve laudkonnaga saali keskele ümber asuda. Hinkaali meenutab pelmeene, aga grusiinide arvates pole sellel toidul pelmeenidega mitte midagi ühist. Georgia rahvustoiduna tuntud hinkaali on suurem. Pealinna hinkaalide lihatäidisest on pool osa tavalist sealiha, kolmandik peekon ning ülejäänu sisuks ürdid ja sibul. Meie lemmikjoogiks kujunes järgnevate päevade jooksul viinamarja limonaad.

[pullquote]Bilisi tähendab tõlkes kuuma allikat, jutustas Marina.[/pullquote]Jalutasime vanalinna tänavatel, kus paljudel hoonetel läheks vaja uuenduskuuri. Tegelikult mõjusid hallid kooruva värvi ja pudeneva krohviga majad teatavat nostalgiat tekitava varjundiga. Aga oli ka hästi korrastatud tänavaid ja nende ääres pilku püüdvaid renoveeritud ilmega hooneid. Pead sundisid kuklasse ajama südalinna kohal köisraudteel liikuvad suurte klaaspindadega moodulid. Kura jõe vastaskaldalt tõusid kaheksakohalised moodulid üles 4. sajandil rajatud Narikala kindluse ja Georgia Ema kuju juurde, kust avaneb samuti muljetavaldav vaade linnale. Funikulööriga lõbusõidu jätsime reisi viimasele päevale ja selle asemel kuulasime, mida tasub Marina soovitusel veel all-linnas näha. Marina meenutas luuletaja Joseph Grishashvili sõnu, kes olevat öelnud, et jättes Tbilisit külastades väävlisaunas käimata võrduvat samaga, mis ilma Eiffeli torni nägemata Pariisi külastada. Väävlisauna me küll ei jõudnud, aga nende olemasolus veendusime eemalt vaadates siiski. Teadaolevalt asutati esimesed saunad sinna juba keskajal. Bilisi tähendab tõlkes kuuma allikat, jutustas Marina. Jalutasime õhtupimeduses ja tänavalaternatest valgustatud väävliallikatega täidetud kanjoni põhjas kuni Tbilisi koseni. Kahjuks polnud alla langev vesi õhtul sedavõrd valgustatud, et oleks saanud parema foto teha. Ehmatavalt põnev oli vaadata ülal üle kanjoni servade ulatuvaid majade seinasid.

See üksikute märksõnadega lugu ei jää Georgia reisist ainsaks. Lood jätkuvad konkreetsemate käsitlustega ka eelseisvatel päevadel. All olev suur pildigalerii on koostatud reisi esimesel ja seitsmendal päeval tehtud fotodest.

Urmas Saard

2 thoughts on “Pildikesi Georgia pealinnast”

  1. Olles Gruusia mitmel korral risti-põiki läbi sõitnud, julgen öelda, et nende liikluskultuur on küll oluliselt emotsionaalsem, kui meie harjunud oleme, kuid kui lähemalt jälgida, siis Gruusia autojuhid tegelikult väga arvestavad üksteisega ning esmapilgul põhjamaalase jaoks hullumeelsena tunduvad manöövrid on tegelikult läbi mõeldud ja sooritatud olukorras, kus ollakse veendunud, et teised liikluses osalejad on seda märganud.
    Ma oleks oluliselt rohkem hirmul Aasiamaades kui Gruusias.

Kommenteerimine on suletud.