„Lood ja tegelased elavad mu peas, arenevad, tekivad tegevusliinid. Ja kui see kõik paberile kirja ei saa, siis lähen lõhki,“ kirjutab Heli Künnapas oma raamatus „Minu ilus elu maal“ ja tunnistab, et iga endast välja saadetud looga saab tõesti sisemus selgemaks.
Kindlasti köidab autori selgus ka lugejat, kes tunneb kiiresti ära, kas kirjanik teab või ei tea, millest ta räägib. Heli teadmine ei tekita kahtlust. Hea vestluskaaslasena teab ta vastata küsimustele ka siis, kui küsijal puudub piisav selgus küsimuse sõnastamiseks. Meie jutuajamine toimus Pärnus Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmanda korruse Piano kohvikus vabalt kulgeva vestlusena, ilma usutluseks ettevalmistatud küsimuste ja vastuste vooruta.
Urmas: „Ma ei tunne ennast kolmekümne viie aastasena väga vanana…,“ ütleb sinu tegelane sarja „Mõni õhtu romantikat“ teise raamatu esimeses loos. Oled kohe saamas oma jutustuse minategelasega samaealiseks. Kuidas tunned sina ennast selles teadmises?
Heli: Ma ei tunne, et oleksin vanem kui olin kahekümneviieselt. Loomulikult kümne aasta tagustele aegadele mõeldes olen nüüdseks targem ja kogenum. Tegutsemisrõõmu ja võimalusi on aga nüüdseks hulga rohkem, sest olen kogu aeg liikunud selle poole, mis tõesti silma särama paneb ja millega tegeleda tahaks.
Nüüdseks on mul ka neli armsat last, kes on piisavalt suured, et nad on täiesti arvestatavad kaasteelised. Lapsed on need, kelle pealt näed, kas sinu maailmavaade ja uskumused siin maailmas toimivad. Ehk et kui suudad lastele anda kaasa sellised “tööriistad”, millega ta maailmas hakkama saab, siis järelikult on kõik hästi. Nii et mina tunnen ennast jah iga aastaga üha paremini, sest kuna minu tööd-tegemised on sellised, mille vilju saab korjata pikka aega pärast nende istutamist, siis uued uksed ja võimalused avanevad iga päev.
Urmas: Just sai sadakond lehekülge mõnusalt loetavaid jutustusi sinu viimasest raamatust läbi loetud. Laused on lühikesed, reavahed laiad, tekst võimaldab ilma pingutuseta kergelt hingata ja silmi ei pea ka õhtuses väsimuses ülearu pingutama, sest jutukesed on hõlpsasti mõistetavad.
[pullquote]Tänapäeval on inimestel kiire ning hea on selline lihtsam raamat kätte võtta.[/pullquote]Heli: Sari “Mõni õhtu romantikat” sai sellise pealkirja pärast pikka mõtlemist. Käisin mõned kuud tagasi paar õhtut ühtede välismaalaste lapsi hoidmas. Nende hotellitoa öökapil jäi silma pehmete kaantega väikses formaadis raamat. Sel hetkel meenus aeg, kui ise Ameerikas lapsi hoidsin. Seal on sellised pehmekaanelised raamatud väga populaarsed. Siis hakkaski idanema idee ise mingi lihtsam sari teha. Paljud lugejad on selle mõtte eest kiitnud. Eriti need, kes pole kaua aega midagi lugenud. Tänapäeval on inimestel kiire ning hea on selline lihtsam raamat kätte võtta. Saab ühe korraga läbi ja ei jää pikka pausi sisse. Mõnda raamatut loed paari lehe kaupa mitu aastat ja siis kõik eelnev tegevus meelest läinud. Sisuga olen küll natuke hädas, sest kui pealkiri lubab romantikat, siis minu tegevusse kisub ikka reaalsus ja päriselu mured sisse.
Urmas: Toredad fiktsioonid tillukese Pärnu-Jaagupi elust, mis siiski väga tuttavlikud tõsielulised seigad. Suu kisub muigele, kui loen naljakalt mõjuvat vestlust: „Hilda on nagu kohalik ajaleht. Pigem nagu digileht. Levib igas suunas. Ainult veel võimsam, sest levib isegi siis, kui sa interneti eest maksmata jätad või ahvid voolu ära võtavad.“
Heli: Seda on varemgi öeldud, et minu teostes on palju realismi, et tunnen hästi inimhingi ning suudan seega erinevaid realistlikke tegelasi luua. Nii on ka sarja “Mõni õhtu romantikat” raamatutega. Nagu ütlesin, on minu mure pigem see, et kuigi sarja nimi lubab romantikat, siis päevakajalisi realistlikke teemasid tuleb mul rohkem sisse. Kuna sarja formaat on lühiromaanid, siis kahjuks ei saa väga pikalt kõike lahti kirjutada. Pärnu-Jaagupi on minu jaoks tegevuskohaks valitud, kuna olen siin ise aastaid elanud. Samas tean, et tegelikult võiksid need juhtumid toimuda ükskõik, millises teises Eestimaa väikeses kohas. See ehk panebki lugejad neid lugusid nii väga armastama.
Urmas: Jääb üle vaid aprilli oodata, kui kolmas raamat trükki jõuab, loodetavasti ei kahanda see huvi ka järgnevalt ilmuvate neljanda, viienda, kuuenda raamatu vastu. Tore, kui põikaksid edaspidi Pärnu-Jaagupist ka näiteks Sindi linna?
[pullquote]Eks see kirjutamine ongi mingil moel enda jaoks maailma lahtikirjeldamine. Teraapia.[/pullquote]Heli: Miski pole välistatud. Olen öelnud, et sarja “Mõni õhtu romantikat” tegevus toimub Pärnumaal, seega… kes teab. See on ka kirjanikuks olemise positiivne külg- sinu maailmas toimub kõik see, mida sa ise tahad. Ma tean praegu, mis hakkab saama neljandas ja viiendas raamatus, kuid kuuendast pole veel õrna aimugi. Ma naudin tõsiselt seda, et võin paberil erinevaid juhtumeid ja stsenaariume läbi kirjutada. Eks see kirjutamine ongi mingil moel enda jaoks maailma lahtikirjeldamine. Teraapia. Võtad kusagilt mingi suvalise mõttekäigu ja katsetad oma tegelaste peal, kuidas selline olukord võiks laheneda. Tegelikult teevad kõik inimesed seda, kui mõtlevad kaasa naabrite tegemistele, räägivad kuulujutte, mida on kuulnud, arvustavad ajakirjanduses nähtud staarikeste tegemisi. Mina teen sama, aga panen mitmed teemad kokku ja pean mõtlema, kuidas olukord lahendada. Sõpradega kuulujutte edasi rääkides on lihtne kogu maailm süüdi mõista, kuid mina pean raamatus olukorra kuidagi lahendama, mingi arenguni välja jõudma.
Urmas: Ise kirjutad, ise kirjastad. Samas isikus tegutseb justnagu terve suur kirjandust tootev kontsern. Tahtmatult tekib inimlik küsimus, kuidas sa jõuad? Kasvatad-kantseldad nelja last, abikaasagi ootab tähelepanu jne.
Heli: Teen nii palju kui jõuan! Eks ta keeruline on, kui pead ise kõigi teemadega tegelema. Näiteks viimased päevad olen hoogsalt korraldanud raamatuesitlusi, mida koos teiste autoritega teen. Tulemas on emakeelenädal, kui kõigil kirjanikel on palju kohtumisi lugejatega. Kui lapsed on terved ja käivad koolis-lasteaias, siis polegi kõige hullem. Kuni lõunani saan rahulikult tööd teha, sest siis tuleb suurem laps koolist koju. Kui aga lapsed korda mööda või korraga kodus haiged on, siis on küll vahel närv püsti, sest haigete laste kõrvalt kõike tehtud saada on keeruline. Ühes isikus tegutsemisega kipub kaasa tulema ka see varjukülg, et teen esimesena ära ülesanded, mis mulle meeldivad või mida oskan ja mõned ebamugavamad asjad muudkui lükkuvad ja lükkuvad edasi.
Urmas: Selline töötamine nõuab väga palju planeerimist.
Heli: Loomulikult. Minu töötulemused ehk kasum tuleb alles tükk aega pärast reaalse töö tegemist. Nii on hästi tähtis pidevalt pikalt ette mõelda ja mitmel liinil korraga töötada. Usun, et ma olen päris hea projektijuht.
Lapsed on mul aga abikaasaga kahe peale, seega kantseldame ka mõlemad. Tööd ja tegemised on meil küll suht erinevad, aga mingis mõttes ongi see lihtsam. Kui me mõlemad samas stiilis ja samadel kellaaegadel tööd teeks, siis oleks keerulisem. Kuna elame maal, siis on igapäevaselt vaja lahendada korralikke logistikaülesandeid – kes, millal, kuhu sõidab? Kui mina olen kusagil kaugemal esinemas või näiteks Tallinnas erakonna koosolekutel, siis aitavad minu vanemad näiteks vanemat last Pärnusse tantsutrenni või muusikakooli sõidutada. Eks see transpordiministri töö ongi meie majas kõige keerulisem ja kõige rohkem planeerimist vajav. Maal elamise rõõmud.
[pullquote]Alles mõned aastad tagasi mõistsin, et kirjutamine ja kirjastamine ongi see valdkond, mille poole ma kõigi oma tegemistega olen liikunud.[/pullquote]Urmas: Teed palehigis sama tõsist ja vajalikku tööd nagu talumees põllul hobust ja atra vaol ajades.
Heli: No kui see on tõsine ja vajalik töö, siis on hästi. Mina teen seda, milleks tunnen, et mul on annet ja oskust. Ehk seda, mida ma pole endale ise valinud. Enamus aega oma elust ma ei teadnud, kelleks ma tahan saada. Mul on bakalaureuse- ja magistrikraad erinevatel aladel, lisaks kutseharidus, erinevad töökogemused ja koolitused.
Alles mõned aastad tagasi mõistsin, et kirjutamine ja kirjastamine ongi see valdkond, mille poole ma kõigi oma tegemistega olen liikunud. Samuti poliitikas osalemine, milleks on samuti vaja mitmekülgseid kogemusi ja teadmisi.
Kõik eelnev oli vajalik selleks, et suudaksin teha seda, mida praegu teen. Samuti tean praeguseks, et aegajalt saan osa sündmustest ja juhtumistest sellepärast, et mul oleks pärast millestki kirjutada. Kusjuures see on täiesti müstiline – ikka leian ennast aegajalt mõtlemas, et miks see just minuga pidi juhtuma? Siis aga avastan, et “kuule, selle kogemuse saan oma pooleliolevas raamatus ära kasutada!” Nii kaua, kuni inimesed mu raamatuid loevad ja neist midagi leiavad, nii kaua jätkan! Minul mõtteid jätkub.
Urmas: Jõudu tööle ja uute kohtumisteni!
Heli: Kohtumisteni, ka minu raamatute lehekülgedel.
Täna on Helil sünnipäev. Palju õnne, Heli Künnapas, ka Külauudiste portaalilt!
Meie vestluse pani kirja Urmas Saard
Samal teemal:
