Mullu sügisel täitus Debora Vaarandi sünnist 100 ja Betti Alveril 110 aastat. Mõlemat poetessi meenutavad kirjanduslik-muusikalise kavaga Timo Dreimann, Krista Nõmm, Liina Hansen ja Jaak Känd, kes nüüd jõuavad ka Sindi kirjandusrahva juurde.
Loominguõhtu toimub Sindi linnaraamatukogus 15. veebruaril, algusega kell 17.00. Jaak Känd ütles, et varem on sama kava ja koosseisuga esinetud Pärnus eakate avahoolduskeskuses ja restoranis Cafe Grand. „Krista loeb Debora, Liina Betti loomingut. Minult on vahetekstid. Timo esitab Betti ja Debora sõnadele kirjutatud laule ja saadab ennast süntesaatoril või klaveril.“ selgitas Känd. „Lauludeks olid „Ei vaibu“ (Podelski/Alver), „Kaks saarlast“ (Tubin/Alver), „Rannakolhoosis“ (Ojakäär/Vaarandi) ja „Saaremaa valss“ (Valgre/Vaarandi)“.
Debora Vaarandi
Hulgaliselt tundelüürikat ja lüürilis-filosoofilisi luuletusi kirjutanud Vaarandi sündis 1. oktoobril 1916. aastal Võrus, aga lapsepõlv möödus Tallinnas ja Saaremaal. Tema esimene luuletus “Udus” ilmus Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliajalehes Kume Rivi. 1946. aastal haigestus poetess tuberkuloosi. Nõmmel asuvas Kivimäe haiglas kirjutaski Vaarandi luuletuse “Talgud Lööne soos”, mille lõpuosa valis Raimond Valgre „Saaremaa valsi“ sõnadeks. Luuletuse “Eesti mullad” eest määrati talle 1965. aastal esimene Juhan Liivi luuleauhind. Vaarandilt on ilmunud 6 erinevat luulekogu, üks valikkogu, mälestusteraamat „Aastad ja päevad“. Ta on palju tõlkinud vene ja saksa autorite loomingut.
Kõige paremini on Debora Vaarandi loomingu kohta öelnud tema eluaegne sõber luuletaja August Sang: „Äärmiselt eestipärane, põhjamaine temperament avaldub Debora värssides. Vaarandile pole luule aktuaalsus mingi probleem. Ta luuletab lihtsalt oma isiklikest elamustest, kuid ta tunneb niivõrd sisse sellesse suurde aega, milles ta elab, et märkamatult on ta luuletustes sees ka kõik need suured teemad, millele kuju leidmisega peaks heitlema mõni vähem spontaanne luuletaja …“
Betti Alver
Betti Alver, kodanikunimega Elisabet Lepik, sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval.
Enamasti alustavad kirjanikud oma loomingutööd luuletajana, et hiljem pühenduda pikematele ja komplitseeritumatele žanritele. Betti Alveri looming on näide vastupidisest arenguteest. Koolipõlves huvitus Alver võrdväärselt nii kirjandusest kui ka muusikast. Gümnaasiumi viimases klassis kirjutas ta romaani “Tuulearmuke”, mille Tuglase soovitusel saatis “Looduse” romaanivõistlusele, kus võitis teise auhinna. Esikraamat trükiti 1927. aastal.
Tartus filoloogiat õppinud Bettile sai elus pöördeliseks tutvumine Heiti Talviku ja tema kaudu noorte haritlaste-luuletajate sõpruskonnaga, keda tunneme hilisemast kui „Arbujaid“ (Talvik, Oras, Sang, Merilaas, Masing, Paul Viiding, Mart Raud).
Kirjandusteadlane Ants Oras on meenutanud: „Korraga hakkas Alver kohvikusse kaasa tooma omaenda käsikirju – seekord lühipalu: haruldaselt ilusas, puhtas käekirjas paberile pandud üllatuste seeriaid. Peaaegu kogu ta uus toodang oli lüürika, kuid erilaadne – meil täiesti enneolematu. Kompaktsus, konkreetsus, vormi kontuurikus, mõtte tihedus ja piste teravus koos visionäärse joonega, külluslik sisu viimse võimaluseni kokku surutud sõnastuses ja siiski suur selgus. Ikka selgemaks sai, et me luules oli tõesti juhtumas midagi uut. Eesti keel oli saavutanud uue ilumõõtme – ükskõik kas autor oli ülevas, ennastpiitsutavas või satiirilises meeleolus.“
Nii ilmuski 1936. aastal Alveri esikkogu „Tolm ja tuli“ – küps ja ilmutuslik –, ja luuletused 1938. aastal antoloogias „Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat“.
Alveri luulelooming (valikkogu „Tähetund“, kogud „Eluhelbed“, „Lendav linn“ ja „Korallid Emajões“, käsikirjaline „Elupuu“ ja poeemid) pole küll eriti mahukas, see-eest kindlasti kõik on klassikaline kuld, Eesti tippluule. Oma luuletuste „Tähetund“ ja „Elul on väikene hingemaa“ eest on poetess pälvinud kahel korral Juhan Liivi luuleauhinna, novelli „Kõmpa“ eest Fridebert Tuglase novelliauhinna. Ja loomulikult oli Betti Alver meisterlik luuletõlkija, mille tipuks vene keelest vahendatud Puškini „Jevgeni Onegin“.
Urmas Saard