Kolmapäeval Tartut külastades soovisin, et lumeta musta maad valgustaks pilvitus taevas särav päike. Kuigi linnale lähenedes näis lootus asjatuna, osutusid kahtlusevarjud petlikuks.
Kui ERM-i sisenedes vilksatas päike tumeda taeva väheste pilude vahelt mõned üksikud hetked, siis mälukeskusest väljudes suunas madalale laskunud päike oma silmipimestava valguse jalutajale otse näkku.
Tallinn on Pärnule kilomeetritelt lähem, ajaliselt asub aga oluliselt veelgi lähemal, kui Tartu. Pealegi on Tallinn pealinn ja seepärast ikka sinnapoole asja palju rohkem. Kuid iga kord Tartut külastades leian, et sinna oleks põhjust minna palju sagedamini, kui hädapärased vajadused seda nõuavad. Kasvõi sellepärast, et kiirustamata jalutada, nautida tänavatel kõndimist, peatuda monumentide juures või lihtsalt märgata tartlaste tegemisi.
Sammusin mööda Roosi tänavat Raadilt alla, päris sageli selg ees. Sest nii ei paistnud päike silma ja madalalt suunatud valgus muutis vaate tänavale huvitavamaks. Pärast suvist remonti naudin Roosi tänaval jalutamist.
Peatusin viivuks Friedebert Tuglase ausamba juures ja veidi kauem sealsamas lähedal seisva auväärse härra Hugo Hermann Fürcthegott Treffneri ees. Rahvusliku liikumise tegelane ja koolijuht lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna ja asutas Emajõe linna poeglaste erakooli, mida juhatas oma elu lõpuni. Ta toetas andekaid majandusraskustes õpilasi.
Jalakäijate sillal nautisin vee voolamist ja siis üllatusin, et keset Raekoja platsi on kuusemets kasvama läinud. Väga hea mõte! „Eestlastel on kombeks suve jooksul korra Pärnus ära käia, et suvi ikka korda läinuks pidada. Minu mõte on, et jõulude ajal tuleks Tartus ära käia, sest jõuluaegne Tartu Raekoja plats on ikkagi midagi erilist,” ütles päris heas võrdluses Kiigemetsa mõtte autor ja teostaja Tarmo Ladva Linnalehele. Ei sattunud küll päris suure jõuluaegse melu sekka, aga põnevust pakkus kõik nähtu ikkagi. Uudistasin Ott Oleski puuloomi ja tihastele valmistatud pesakaste. Lapsed kiikusid ja ronisid saanile, mida veeab põhjapõder.
Meeldis pildistada värvilistes tuledes kuuske nõnda, et suure puu kõrvalt paistaks ka skulptor Mati Karmini ja arhitekt Tiit Trummali ühise loomingu tulemusena valminud suudlevate tudengite purskkaev. Siis ajasin korduvalt pea kuklasse, et platsi kohal hõljuvad tähed paremini pildile saaks.
Pimenev linn muutus värvilisemaks reklaamtuledest ja valgustatud jõulukaunistustega. Jalutuskäik lõppes AHHAA keskuse juures, kus liitusin uuesti Sindi õpetajatega, kellega koos meeldiv reis teoks sai.
Tänan Sindi gümnaasiumit ja külalislahket kaunist Tartut!
Urmas Saard