Süütalastepäeval külastasid Sindi gümnaasiumi õpetajad Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet, kus Tiiu Koovit andis põnevalt esitatud jutupõimikuga põgusa ülevaate rahvusliku mäluasutuse museaalidest.
Püsiekspositsioonidega tutvumine algas Jakob Hurda büsti juurest. „Milline oli teie viimane kokkupuude Hurdaga?“ Giid ei pidanud vastust pikalt ootama. Enamike mälus meenus Hurt kümnekroonisel, mis kadus käibelt jäädavalt juba kuus aastat tagasi, kui euro tuli 1. jaanuaril 2011 ametliku ja ainsa maksevahendina Eestis kasutusele.
Miks püüab esimesena just Hurda büst muuseumisse siseneja tähelepanu? Hurt sündis Põlvamaal 1839. a suvel ja suri 1907. a jaanuaris Peterburis. Saanud erilist ärgitust „Kalevipojast“ ja oma kodupaigast Himmaste külast, alustas ta 1860. aastal eesti rahvaluule kogumisega. Hurt õhutas luule kogumise kaastööle umbes 1400 inimest nii Eestist kui Venemaalt. Erinevatest žanritest rahvaluule kogumise kõrval kogunes suurel hulgal kõikvõimalikke etnograafilise väärtusega esemeid.
Nõu ja teoga tuli appi Oskar Kallas, kes alustas Hurda surma aastal Eesti Rahva Muuseumi asutamist ja juba paar aastat hiljem saigi loodud vaimse ja esemelise kultuuripärandi säilitamise, eksponeerimise ning uurimise tarbeks väga vajalik mäluasutus.
Selle teadmisega liiguti Kooviti käeviibete järel eesruumi parempoolsele äärele. Kuna sintlaste eel liikunud külastajate seltskond polnud veel Raadi maketi juurest lahkunud, rääkis giid vahepeal kõige esimesest piletiga külastajast. „Juhani Salokannel oli avapäeval, 1. oktoobril aegsasti enne uste avanemist kohal kindla sooviga saada pileti number üks omanikuks. See oli tema jaoks sümboolselt äärmiselt tähtis ja selle ta ka sai.“ Soomlane on eeskätt estofiil, kes vedanud Eesti−Soome kultuurisuhteid ja Tuglase Seltsi. Aga samuti on ta kirjanik ja tõlkija. Salokannel on tõlkinud soome keelde Tammsaaret ja Krossi. Ta on lõpetanud Tammsaare teose “Tõde ja õigus” kõigi osade tõlkimise soome keelde.
[pullquote]Tuli õpetada lugemisoskust. Sellepärast laskuski kirikutorne ehtinud kukk 17. sajandil ilmavalgust näinud aabitsa kaanele või lehtedele.[/pullquote]„Meil käib palju soomlasi ja jaapanlasi, välismaalaste arvukus suureneb järjepidevalt.“ Giidi jutust jäi mulje, et külastajate hulga pärast muretsema ei pea. Päevas käib läbi tuhatkond inimest, mõnikord küündib ka paari tuhandeni ja on olnud isegi kolm tuhat. Alates avamisest kuni siiani on külastajaid olnud ca 95 tuhat. Seepärast pidid ka sintlased hoolega jälgima, et mitte rahvahulga seas oma giidi silmist kaotada ja mõnel juhul tuli pisut kannatlikult oodata edasi liikumise võimalust. Kuid hea korralduse ja hästi läbimõeldud ajalise kava tõttu külastajad tunglemise ebamugavust ei tundnud kordagi.
Maketi ja üldise jutu juurest siirdusime Uurali kaja nimetust kandvate ekspositsioonide keskele. Meie eellaste rändamine Euroopa suunal ja Läänemere rannikule, esivanemate saabumine kolme- või neljatuhande aasta eest siinsetele aladele. Lähemate hõimurahvaste keelelise sarnasuse ära tundmine. Väga sarnased on sõnad inimese kehaosade nimetamiseks. Erilist sarnasust kohtab veel viies-kuues valdkonnas. Näiteks võeti ‘kuusk’.
Istmed meenutavad graniitkivimeid ja heledad lauad paepinnast. Selline interjöör viitab Eesti alal toimunud pinnase tekkelistele muutustele.
Uurali kajast lahkudes jätkus ajarännak viimastes kümnendites. President Lennart Meri esimene mobiiltelefon ei mahtunud taskusse, aga võttis autos ainult ühe istmekoha. Samas kõrval asuvad tool ja sülearvuti. Selgitav tekst ütleb, et Jaan Tallinn on Eesti programmeerija. Nähtud toolil istudes ja sama arvutit kasutades valmis 2000. aastate esimesel poolel suur osa revolutsioonilisest suhtlusprogrammist Skype. „Augud toolikattes tulevad Jaani kükitamislaadsest istumis- ja mõtlemisstiilist,“ selgitas Koovit.
Ettenähtud poolteist tundi kulus nõnda märkamatult, et giid läks kümmekond minutit üle. Vabandada polnud tarvis, sest tänulikud kuulajad tahtnuks kauemgi tema seltsis viibida. Viimasena seisatas giid lae all kõrguva kuke all. „Kõik on märganud Eesti kirikute tornides kukke. Aga kas teate, et kukk ehib just omaaegse Liivimaa kirikuid?“ Katoliikliku Poola valitsemise aja lõppedes sattus nimetatud ala luterliku Rootsi alluvusesse, Põhja-Eestist hiljem. Nii peetigi Liivimaal väga oluliseks maarahva toomist uue õpetuse juurde.
Kuid giid suunas tähelepanu ka kirikutorni kuke all asuvale vanale kukega aabitsale. „Kuna luteri kirik hakkas piiblit maakeelde tõlkima, pidi tehtama algust ka emakeelse koolihariduse andmisega. Tuli õpetada lugemisoskust. Sellepärast laskuski kirikutorne ehtinud kukk 17. sajandil ilmavalgust näinud aabitsa kaanele või lehtedele.“ Tundub kummaline, aga sama kuke sümboolika sobis ka usuvaenulikul nõukogude võimu ajal õpilaste aabitsaid kaunistama.
Kindlasti soovitas giid vaadata iseseisvalt rahvusromantilisi maale, mida paljud ka enne lahkumist tegid.
Urmas Saard
Samal teemal:
Sindi noored käisid õppereisil Tartus
Tõnis Lukas: Raadil valmis eesti rahva enesekindluse varaait
