7. juulil kohtus Külauudiste reporter Raplamaa Sõnumid peatoimetaja Tõnis Tõnissoniga, kes rääkis pea veerandsajandi pikkuse ajalooga lehe eduloost tänasesse päeva ja tegi pisut mureliku vaate ka tulevikku.
Ilma endisaegse rajoonilehe taagata ajaleht hakkas Raplas ilmuma 1992. aastal, alguses nimetusega Nädaline, kuid aastast 1996 sai nimeks Raplamaa Sõnumid. Olete väljaande peatoimetaja lehe asutamisest saadik. 2010. a iseseisvuspäeva eel pälvisite kodumaakonna tippauhinna „Rapla redel“ laureaadi nimetuse. Tänavu kevadel arvati teid ühena Eesti Ajalehtede Liidu poolt esimest korda väljaantava elutöö preemia nominendiks. Tunnustusi ei jagata niisama.
Tõnis Tõnisson: Maakonna leht Ühistöö tuli täiesti ootamatult ’91. aasta lõpus munitsipaliseerida. Me olime juba natuke vabadust tunda saanud ja otsustasime, et kellegi alluvuses ei jätka ja teeme oma lehe. See asi ei olnud nii lihtne. Oleksime ette teadnud, kui keeruline saab kõik olema, siis oleksime võibolla pikemalt mõelnud, aga tarkus tuleb ikka tagantjärgi. Nii hakkasime ’92. aastal pikkamööda tegutsema. Tagantjärgi on üsna kummaline vaadata, mis välja kukkus. Mõtlesin, kui täpselt 25 aastat lehe tegemist täis saab, siis mina lõpetan.
Väga julge otsuse, muuta kolm korda nädalas ilmuv leht nädalaleheks, tegime 2012. aasta novembris. Detsembris valmis esimene nädalalehe proovinumber. Mitte kellegiga me eelnevalt ei konsulteerinud ega küsinud nõuandeid. Tegelikult süda värises küll. Lugejad olid alguses meie suhtes väga karmid. Täna võib kindlalt väita, et tookordne otsus osutus ainuõigeks, sest esiteks ei olnud me ise rahul selle pisikese kolm korda nädalas ilmunud lehega. Me ei saanud seal teemasid korralikult lahti kirjutada. Pidevalt oli toimetuses pinge. Koguaeg käis üks lehe lõpetamine ja peale selle olid kulud üsna suured.
Kord nädalas ilmudes saame lehte teha juba täiesti rahuldavalt. Ma ei mäleta millal oleks meid viimati halvustavalt nuheldud. Noh, mõni lugu tekitab muidugi probleeme ja vahel tekitab mõni lugu suurt tüli ka, aga see on hoopis teine asi. Jutt ei puuduta kvaliteeti. Me saame korralikult teemasid lahti kirjutada ja materjale mitmekesiselt esitada. Arvatavasti ka paremini kujundada. Kujundajal on samuti suurem vabadus, kuigi aega pole talle juurde tulnud.
Kui esialgul lootsime saada nädalalehe korralikuks kokku panemiseks rohkem aega, siis jäi lehe tegemine ikkagi viimasele päevale. Leht ilmub kord 28-leheküljelisena või teisel korral 32-leheküljelisena. Lisatud on erinevate teemadega lisalehed.
Mitme ajakirjaniku tööga leht ilmub?
[pullquote]Põhifotograaf Siim Solman on praegu puhkusel. Aga vaatan, et asendaja Alice Võsu on juba teist nädalat Siimule tõsine konkurent.[/pullquote]Tõnis Tõnisson: kolm ajakirjanikku on lapsepuhkusel, neist üks peaaegu tagasi tulemas. Hetkel on ainult üks põhiajakirjanik, Siim Jõgis. Viivika Veski läheb kahjuks meie juurest ära ja lõpetab selle kuuga. Juba elabki Tallinnas, aga on lubanud jätkuvalt meile kaastööd teha.
Meil on väga head fotograafid. Põhifotograaf Siim Solman on praegu puhkusel. Aga vaatan, et asendaja Alice Võsu on juba teist nädalat Siimule tõsine konkurent. Siim Solman jäädvustab korvpallikohtumisi. Tema on liikuvate momentide tabamisel oma oskuste tipus.
Asukohast tingitult oleme pidanud põhimõtteliselt ikka ise oma töötajaid koolitama. Ühistööga oli täpselt sama asi. Ühistöö oli Raplas hüppelaud suuremasse ajakirjandusse. Tol ajal tuldi rajoonilehte Tartust. Rapla lehte oli hea tulla, sest Tallinn asub peaaegu käeulatuses. Kui siin sai ennast näidatud, siis õige varsti tuligi Tallinnast pakkumine. Praegu on enamvähem sama lugu, ainult selle vahega, et Tartust ei ole enam peaaegu üldse ajakirjanikke saanud.
Kas teil siis päris akadeemilise haridusega ajakirjanikke ei ole?
Tõnis Tõnisson: Ei, päris nii ka ei ole. Siim Jõgis, nüüd see ainuke tugisammas, on ikkagi Tartu lõpetanud, aga ta alustas meie juurest. Meil oli tol ajal niisugune noortelisa nagu Skriim. Seda tegid põhiliselt Rapla ja ka Kohila õpilased. Siim Jõgis alustas Skriimis. Praktikal käis ta meie juures. Tartut lõpetades tuli ennast meie juurde pakkuma. Viivika Veski alustas ka meie juures. Tuli lihtsalt ennast proovile pakkuma. Vaatasime, et on hea sulega tütarlaps. Hiljem lõpetas Tartu ja sellele lisaks ka õpingud Tallinnas. Meil on pool Raplat läbi käinud. Linnud siutsuvad puuris. Need on meil koosseisulised.
Millest pidev vajadus uute ajakirjanike järele?
Tõnis Tõnisson: Asjad on ikka nagu vanasti. Kui keegi ennast juba väga näitab, siis läheb ta Tallinnasse. Naerame, et Õhtulehes on meilt vist kuus inimest. Saadame veel paar tükki sinna ja võtamegi Õhtulehe üle.
Me ei ole minejaid ka kuidagi survestanud ega keelustanud. Inimesel peab olema kaugem eesmärk. Ajakirjanik, kes tuleb ja otsustab igavesti siin olla, poleks samuti päris õige teguviis. See ei käi küll meie kujundaja Ulvi Blande kohta. Inimesel peab olema tahtmist kaugemale vaadata ja kui see tahtmine tekib, miks me peaksime teda kinni hoidma. Mõni on ka tagasi tulnud. Viivika käis juba korra varem ära ja tuli uuesti tagasi.
Kui suur on toimetuse koosseis kõiki töötajaid arvestades?
Tõnis Tõnisson: Palgalehel on 14 inimest.
[pullquote]Kui me kogu aeg olime Järva Teatajast kaugel maas, siis sellel kevadel jõudsime lugejate arvult Järva Teatajast ette. Võime julgelt öelda, et oleme kõige suurema lugejaskonnaga Kesk-Eesti ajaleht.[/pullquote]Kui palju lehte trükitakse ja kui suur on lugejaskond?
Tõnis Tõnisson: Tiraaž on 2800 ja lugejaid on viimase lehtede liidu uuringu põhjal ligi 12000. Me oleme viimaste aastatega oluliselt lugejaid juurde saanud. Ma arvan, et see on mõne aasta eest tehtud otsuse tulemus. Kui me kogu aeg olime Järva Teatajast kaugel maas, siis sellel kevadel jõudsime lugejate arvult Järva Teatajast ette. Võime julgelt öelda, et oleme kõige suurema lugejaskonnaga Kesk-Eesti ajaleht.
Mis võiks olla edu saladus?
Tõnis Tõnisson: Küllap seegi, et oleme tõeliselt sõltumatu väljaanne. Kõigepealt on väga tähtis teada, et me ei saa kusagilt mujalt raha. Igasugune võõras raha tekitaks seotust. Kerge ei ole olnud, aga tänu sellisele hoiakule oleme oma vabaduse säilitanud. Tülisid on palju.
Millega tülid on seotud? On see väga ebamugav küsimus?
Tõnis Tõnisson: Tülid tulenevad sellest, et käsitleme teemat otse ja avameelselt. Me anname endale täiesti aru, et ega see kõigile ei ole meeldiv. On ju niimoodi, et lugu kirjutades ütleme nii nagu asjad on või nii kuidas meie neist oleme aru saanud. Aga me oleme veendunud, et oleme õigesti aru saanud ja siis loomulikult tulevadki pahandused.
Näiteks seesama haigla lugu sünnitas väga suuri pahandusi. Meid survestati erinevatest allikatest, et ei paneks seda lugu sisse. Meile püüti selgeks teha, et autor ei ole adekvaatne, olevat dementne ja mida kõike. Aga me kontrollisime tema kirjutatud fakte ja need vastasid tõele. Aga toimetuse jaoks oli see üks väga pingeline nädal. Kuni sinna välja, et autori tütar palus lugu mitte avaldada. Kartis jääda kohast ilma. Hoiatasime siis taolise võimaliku sammu eest ka haigla ravijuhti. Kui midagi peaks nüüd tütrega ette võetama, siis me hoiame ka sellel silma peal. Selle väga olulise teemaga läheme kindlasti edasi. Katsume rääkida ka kirikuga samal teemal.
Kuidas edasi?
[pullquote]Meid teeb tõsiselt murrelikuks ettevalmistatav suurte haldusüksuste moodustamine. Ma ei pea olema mingisugune hieromant, et ennustada.[/pullquote]Tõnis Tõnisson: Oleksime me nüüd kellegiga rahaliselt seotud, siis ei saaks kindlasti kõike endale lubada. Tagasivaates ligemale 25-le aastale on hakkama saamisega olnud neidki hetki, kus lõpetamine seisis peaaegu kindlalt silmade ees. Väga raske on olnud. Ometi tuleme praegu kenasti toime, kuigi me ei tea mida toob tulevik. Meid teeb tõsiselt murrelikuks ettevalmistatav suurte haldusüksuste moodustamine. Ma ei pea olema mingisugune hieromant, et ennustada. Nendes suurtes haldusüksustes saavad olema väga tugevad munitsipaalväljaanded, mis tulevad turule eelarve toel. Nendega on meil juba väga raske konkureerida. Väga raske, aga mitte võimatu.
Kas keerukates oludes on tekkinud kiusatust minna üle veidi sensatsioonimaigulisemate lugude peale?
Tõnis Tõnisson: Me ei ole teadlikult otsinud niisuguseid teemasid ja püüame vältida kollaseid asju. Noh, kollakas varjund võib mõnel juhul olla, aga see ei ole olnud teadlik üritamine. Kui juhtuvad traagilised õnnetused, siis me väga põhjalikult neist ei kirjuta. Ajakirjanikena anname muidugi endale aru, et need võiksid müüa. Aga vere ja kollasega pole me tahtnud oma lehekülgedel ennast müüa. Kuid päris mööda ka ei pääse. Kui teema osutub väga vajalikuks, oleme neidki käsitlenud, aga siiski vaoshoitult. Ei ole tahtnud ka selliseid fotosid eksponeerida, kus inimene viimseid hingetõmbeid teeb või midagi sarnast.
Pilk tulevikku?
Tõnis Tõnisson: Olen kunagi Rapla vallavalitsuses lehtede tulevikust rääkinud. Ütlesin, et maakonna lehtede võimalik tulevik võib olla sunnitud muutumine kollaseks. See oleks võrreldav Inglismaal ilmuvate paikkondlike väljaannetega. Nad lihtsalt ei saa teisiti ehk siis peavadki olema hästi räiged ja kollased. See võib olla Eestis nende lehtede üks võimalik, kuigi mitte hea tulevik. Aga see saab sündida alles siis, kui olen õnneks juba ära läinud (kergel naerul).
Räägiks ka peatoimetaja osatähtsusest?
Tõnis Tõnisson: Ma ei taha öelda, et peatoimetajast väga palju sõltub. Pean ütlema, et meil on küll väga palju inimesi läbi käinud, aga kõik nad on omas ajas ja hetkes olnud väga head tegijad.
[pullquote]Kui meeskonda taga ei ole, siis Rolando üksinda ei tee mitte midagi. Juba see on väga suur pluss, kui Ulvi on olnud nii pikka aega kujundaja.[/pullquote]Ma ei tähtsustaks peatoimetaja rolli üle. Olulisem on see alus, millele me oma lehe kunagi rajasime. See, kuidas me asju hakkasime nägema 24 aastat tagasi ja mida me tookord pidasime tähtsaks. Oleme sellest nüüd lihtsalt kinni pidanud. Kõige tähtsamad on toimetuses töötavad inimesed. Lehetoimetus ei saa tugineda ühele inimesele. Olgu ta siis peatoimetaja või mõni väga särav ajakirjanik. Üksinda ei vea välja. See on nagu jalgpallis. Kui meeskonda taga ei ole, siis Rolando üksinda ei tee mitte midagi. Juba see on väga suur pluss, kui Ulvi on olnud nii pikka aega kujundaja. Tema järjepidevus ei tähenda kuidagi kivistumist kindlasse vormi. Ta asub ikkagi pidevas arengus. Samas on mõnes mõttes võibolla ka see hea olnud, et ajakirjanikud vahetuvad. Iga uus inimene lisab midagi uut juurde.
Tänan, härra Tõnis Tõnisson, vastuvõtu ja jutuajamise eest!
Urmas Saard
Samal teemal:
Pildikesi Kodila küladest ilma külasid külastamata
Seda Öökulli järve tahaks küll näha
Uuskülas asub Eesti ainus korstenmonument ja palju muudki huviväärset
Päev tulevases korvpalli pealinnas