Kellel Sindi inimestest jaanilaupäeva pidutsemisest väheks jäi või sooviti pereringist suurema hulga rahva sekka tulla, need seadsid eile sammud Karja kodumajutuse avarale õuele. Kohta, mida rahvasuus tuntakse ammusest ajast saadik palju paremini ikka Karja kõrtsina.
Majaperemees Raigo Paulberg ise pidu ei pidanud. Jaaniaeg paneb käed-jalad tööd täis. Seal ta astuski jälle kiirel pikal sammul üle õuemuru, kaks tulekustutit teineteises käes. Igaks juhuks, mine sa tea…! Tervitas esimesi jaanipäevalisi kättpidi. Kui jaanikule saabujate arv kippus juba sadadesse tõusma, siis kõigile enam käepigistuseks mahti ei jätkunud.
Õueköögis vajasid tulekolded küttepuid ja kartulid, liha, vorstid hoolsat jälgimist, et midagi liiga ära ei küpseks. Lisaks sellele oli peremehel veel tuhat muudki tegemist. Pidi isegi ilmal silma peal hoidma ja valvama nagu väikest last, et jaanipäeval mõne pöörase koerustükiga hakkama ei saaks. Aga jõuad siis tuulega võidu joosta. Nii lendaski ootamatult kerge telk üle kõrge plangu naabrite aeda. Peremees on mõistlik mees ja ei hakanud tuulega tühja jõudu proovima. Telk klapiti kokku ja enne kui hüppekangas oleks samuti lendavataldriku liueldes linna kohale hõljuma lennelnud, tõstsid peremees ja abiline selle tuule meeleolude eest varjule.
Kella kolme ajal saabus esimene suurem seltskond jaanikule. Nemad on Sindi eakate eliidi tuumik, kes koondunud noore pensionäri Juta Velleste ümber. Peremees lubas neil lahkelt oma kodust kaasa võetud toidukotid lauale lahti pakkida ja isikliku grilligi keset õue suitsema panna. Enamik seltskonnast olid naised. Naised ongi kõiges hakkajamad. Aga naistele pakkusid seltsi ka kolm härrasmeest, kõik Jaanid. Hakatuseks kiitis Juta tublisid pensionäre kõigis ettevõtmistes osalemise eest ja andis igaühele oma sõnade kinnituseks ka kiituskirja. Kiituskirja said isegi mõned nooremad, niiöelda pensionäri staatusesse pürgijad. Päris üllatunud ja tänulik oli kiituskirja saamisest peremees, aga küllap ta siis ikka tunnustust vääris.
Vahepeal oli tuulehoog raugenud ja üritas veel vaid mõned üksikud papitaldrikud laualt õhku kergitada. Aga see jäigi viimaseks katseks. Kui Kriipsujuku oma batuuti hakkas lahti harutama, polnud tal aimugi varem toimunud tuule ja inimeste vahelistest seikadest. Muidugi sai see õhuline rajatis tugevate vaiadega sügavale maasse kinnitatud. Lastel oli lõbu laialt.
Muusika eest kandis hoolt diskor Max, ikka omakandi mees. Toivo Pulk oli õhtujuht. Et paremini näha oleks, kus rääkiv mees parajasti asub, selleks kandis Toivo peas uhket oranži sombreerot. Toivo oli tubli õhtujuht ja seetõttu ei tundnud keegi jaanikul viibimise pärast igavust. Tegevust jätkus põlvepikkustele poistele ja tüdrukutele, noorukitele, täisealistele ja veelgi eakamatele.
Esmalt riputas Toivo peotäie šokolaadimedaleid kotikesega näpu otsa. Vaatas õuel hindava pilguga ringi ja suundus otsustavalt pensionäride laua juurde. Sinna lähedale oli koondunud ka väiksem hulgake pisemaid lapsi. Paber näpu vahel, palus Toivo luba mõne küsimuse esitamiseks, mälumängu mõttes. Küsimused ei pidan’d rasked olema, aga kõigile siiski vastust ei teatud. Millal tähistati Eesti riigis esmakordselt võidupüha? Mis on teadaolev Eesti rekord järjestikku, ilma vahet pidamata, vihmasajus? Küsiti veel palju muudki. Kõige paremate teadmistega oli Aili Pärnat, pensionäride lauast. Tervelt neli värvilist šokolaadimedalit kogus ta teadmiste saagina.
Korraga astusid pika laua otsas istuva Jaani juurde ridamisi kaunid piigad ja jagasid talle armsaid kallistusi. Jaani tütretütar Õnneli tuli oma vanaisale head jaani soovima. Sedasama tegid ka kõik tema sõbrannad. Kõigi meeleolu tõusis veelgi. Peoõhtu edenedes hakkasidki nooremad ülekaalu saavutama. Lusti jätkus east olenemata kõigile ühtviisi. Ka Leida, kes septembris tähistab üheksakümnendat, tundis ennast suurepäraselt. Äkki tuli pensionäridele mõttesse ronida kõrvalhoone ülemisele korrusele viiva trepi ülemistele astmetele ja lasta endid pildistada. See meeldis väga ka palju noorematele ja mõnedki neist seadsid endid samuti ühispildile.
Seejärel sai selgeks kõrge kuhja mattide tegelik otstarve. Needki polnud toodud tuule loopida, vaid maha laotamiseks. Maadlusklubi Leo noored maadlejad treenivad Pärnus, Paikusel ja Sindis. Treener ja kohtunik Kauri Mitt näitas, mida maadlejad suudavad ka ilma liigset jõudu kasutamata üksnes oskuslikke võtteid kasutades. Uskumatu, aga väikest poissi ei õnnestunud selili pöörata ka päris suurel mehel. Samas näitas väikest kasvu Kaur, et jõust üksi ei piisa, kui nutti pole. Põnevad hetked saabusid saapa heitmisel. Mõnel juhul lendas paraja suurusega kummik 180 kraadi vales suunas. Prooviti ka kõrgust, kuigi määrustik lubas üksnes ühes suunas kaugust lennutada. Max oli kohtuniku rollis ja sellel ajal diskotümps pidas vahet. Kui heite järg jõudis päris suurte meesteni, paluti eemal jalgpalli triblavatel poistel igaks juhuks kaugemale minna.
Kõige kangemad mehed katsusid jõudu köie vedamisega. Neljast meeskonnast osutus tugevaimaks võistkond Kärbes. Lapsed sikutasid köit nii enne kui pärast ametlikku võistlust mitteametliku määrustiku raames. Lastele mõeldi aga samuti väga palju. Toimus betoonile joonistamise võistlus. Aga sai ka päris maalinguid oma näole tellida. Alice Laanemaa on sellel alal oma valdkonna meister. Lastel tegi suu magusaks pirnide võistusöömine. Suured võisid peremehe kulul maitsta kesvamärjukest, kui osalesid õlle joomise kiireima tiitli nimel.
Ootamatult kärgatasid õhtutaevas ilutulestiku värvilised sähvatused. Seda ei korraldanud kõrtsi peremees. Raketid kaunistasid taevast kusagil linna teises servas, aga olid Karja tänavalgi hästi jälgitavad. Diskor keerutas plaate ja mõned uljamad keerutasid paarilistega jalga.
Pimeduse saabudes paluti ainsal Jaanil, kes selleks ajaks veel jaanikule jäänud, süüdata jaanituli. Selleks ajaks polnud enam kellegil meeles, et tuul keset päeva pisut tembutas. Oli kui vits vette kadunud. Tulesammas tõusis püstloodis otse tumedasse taevasse ja valgustas leegile lähemal seisjate palgeid.
Urmas Saard