Sindi pensionäride ühendus tegi eile väljasõidu rahvasuus hästi tuntud Vene talusse, kus perenaine Ljubov Petrova ja noorperenaine Veronika Meibaum esitlesid austusavalduses vene rahva esivanemate elutarkust ja südant soojendavat rahvuskultuuri.
Bussisõiduga Sindist umbes kolmveerandtunnise teekonna kaugusel asub Audru valla Soomra külas huvitava looga omaaegne eestlastele kuulunud Sanga-Tõnise talu, mida nüüd juba 15 aastat majandavad rõõmsameelsed ema ja tütar. Kogemustega juht tagurdas ettenägelikult bussi mööda kitsukest teelõiku taluväravasse, et jalavaeva vähem oleks. Bussist väljujatele astus vastu noorperenaine Veronika, kelle kandikul ilutses kaunis teeserviis. Ta palus endale järgneda läbi uhke peavärava. Tagantpoolt tulijad ei kuulnud kutset ja püüdsid otsemat teed kasutades õuele jõuda. Siiski see ei õnnestunud, sest punapõskne Veronika palus kõigil läbi auvärava siseneda.
Juta Velleste küpsetas öösel soolakringli, mille külakostiks tõi, aga Ljubov tuli vastu soola ja leivaga. Perenaist tean hästi juba 5 aastat. See oli 2011. a küünlakuu viimasel päeval, kui ta tõi Sindi muuseumisse Hohloma näituse. Üllatusin, kui ta kaugelt käe välja sirutas ja mind nimepidi mäletades tervitas. Sedakorda ei jätkunud aega jutustada 17. sajandil alguse saanud käsitööst Volga tagustes metsades, sest turismitalu pidajatel on palju muudki näidata ja jutustada.
Tutvumine vene kultuuri traditsiooniga algas tervitusest, mida said harjutada ka kõik külalised. Harjutada ja kätt proovida võis veel hiljemgi. Viibimine Vene talus polnud mitte üksnes ekskursioon või museaalide vaatamine, vaid sisukas õppepäev.
Anne-Mai Peets tuli külla koos akordioniga. Väravas oli paras aeg esimene lugu käima tõmmata. „Kalinka“ sobis hakatuseks hästi. Ljubov ja Veronika tegid mõned tantsusammud.
[pullquote]Ljubov võttis vana kirsa ja küsis selle otstarbe kohta[/pullquote]Mida arvata külalisest, kes murrab pakutud leivast hästi väikese tüki või haarab võimalikult suure kääru? Enamik arvas, et mida suurem tükk, seda ahnema inimesega tegemist. Ljubov ja Veronika naersid heasüdamlikult. „Just nii tavaliselt öeldakse. Aga kui võetakse väga tillukese tüki, arvab perenaine, et tema pakutud leib ei maitsegi.“ Nõndaks siis: ühel mure jätta endast ahne inimese mulje, kostitajal samas teine mure…
Soolale-leivale järgnes töötava väga vana samovari nägemine. Polnud varem korstnaga samovari nii lähedalt tossamas näinud. Samovar asus sooja vene ahju juures, aga selle ust kohe avada ei lubatud. Ljubov võttis vana kirsa ja küsis selle otstarbe kohta. Selgus, et seda saab kasutada ka tule paremini põlema puhumiseks lõõtsana.
[pullquote]Selgus, et kõige suurem hulk üksteise sisse asetatud matrjoškasid on 72. Kõige väiksem on riisitera mõõtu ja suurim meetrine[/pullquote]Vahepeal kutsus Veronika meid ühte hämarasse õuel asuva hoone kambrisse, kus süütas petroluemi lambi. Nurgas oli pehme voodi, mida vana-aja lapsed batuudina kasutada ei tohtinud. Päeval isegi ei istutud voodi serval. Veronika jutustas matrjoškadest. Arvatavasti on nimetus tuletatud nimest Matrjona, tähenduses ‘tähtis daam’. Matrjoškad võivad olla kolmikud, viisikud, seitsmikud ja veel mitmesuguses muus hulgakombinatsioonis. „Aga kas keegi teab suurimat matrjoškade hulka?“ küsis Veronika. Pakuti väga palju, aga mitte kordagi ei vastatud õigesti. Selgus, et kõige suurem hulk üksteise sisse asetatud matrjoškasid on 72. Kõige väiksem on riisitera mõõtu ja suurim meetrine. Veronika näitas näppude vahel hernetera suurust matrjoškat. Veronika sõnul on matrjoškal ka viljakuse sümbol.
Vene ahjul on palju ülesandeid lisaks sooja andmisele. Ahjus saab toitu valmistada, aga ka lapsi vannitada. Ahi võib olla sauna eest. Ahju peal on mõnus lebada, aga kasutati vanasti ka sünnitamiseks. Mõne aja pärast lubati uks avada. Uks polnud vanaaegne, aga ahjus keedetud kartuleid niisama lihtsalt välja ei võetud. Poti jaoks on olemas vastav pika varrega abinõu. „Kes tahab potid välja võtta?“ küsis Ljubov. Adrian Oivonin (11) avaldas soovi. No mida teha? Tekkis väike nõutus. Mehi ju toidu valmistamise juurde vanasti ei lastud. Seoti siis noorhärrale rätik pähe ja põll ette. Nüüd võis kartulid välja võtta. Malmnõud olid rasked, aga poisi sitkus ei vajanud kõrvalist abi. Kartulid murti pooleks ja söödi koorega. Ljubov ütles, et kartulid on kolme veega pestud. Mõtlesin, et Laura oleks sama hästi maitsenud ka ühe veega pesemise järel. Või tegi muidugi palava kartuli veelgi maitsvamaks.
[pullquote]„Субота“ kohta ütles Ljubov, et see on tema lemmiklugu[/pullquote]Edasi juhatati suurde taresse, kus toimus kõiki kombeid järgides tee joomine. Ljubov täitis tasse teega, Veronika rääkis teega seostuvaid anekdoote. Üks lugu jäi paremini meelde. Külas paneb mees kolm suhkrutükki teesse, kodus ainult ühe. Aga tunnistab, et tegelikult maitseb talle kõige rohkem kahe suhkrutükiga magusaks tehtud tee. Tee joodud ja barankad söödud, tõstis Anne-Mai akordioni sülle ja läkski väikeseks kontserdiks. Valitud lood olid venepärased. Mõnedki arvatud eesti lood olevat Anne-Mai sõnul samuti vene algega. Näiteks Tarmo Pihlapi lauldud „Miks vaatad täis igatsust teele?“ Vene rahvaviisile on sõnad seadnud Heldur Karmo. „Odessa“ viis mõjus nõnda, et Ljubov võttis tantsutuurid üles. „Субота“ kohta ütles Ljubov, et see on tema lemmiklugu. Mingil hetkel palus ta laulu „Mere pidu“. Seepeale tõusid kõik üles, võtsid kätest ja õõtsusid lainetuse kombel meloodia rütmis kaasa.
Vahtra oksal rippuv kiik kutsus Veronika kiikuma. Talu õue ümbritsevad kõrged puud, mis tekitavad väga erilise loodusvaate. Metsa serva on kaevatud suur tiik, milles ujuvad kogred. Ka kärnkonn on seal endale kodu leidnud.
Lahkudes peatus uuesti pilk kõrgel puuskulptuuril, mida märkasin ühena esimestest asjadest kohale jõudes. Veronika selgitas, et selle voolis Vladimir Tshernov pererahvale kingituseks ja mälestuseks. Skulptuuri nimetus on „Püha Nestor“. Vladimir öelnud, et Nestorit minevat neil vaja. Ajaloost teatakse Nestorit vanima kreeka kangelasena Trooja sõjas ja vanakreeka eeposes “Ilias” paistab ta silma kõneosavuse ning kaalutletult tarkade nõuannetega. Sellepärast kutsutakse mõnel juhul praegugi teatud ala auväärseimat esindajat Nestoriks. Küllap Ljubov ja Veronika seda ongi.
Vene talu perenaine Ljubov Petrova on Audru valla vapimärgi kavaler. Ta on atesteeritud Pärnu linna giid; Pärnu muuseumi koolitatud giid. Vene talu noorperenaine Veronika Meibaum Pärimuskultuuri spetsialist; atesteeritud loodus- ja kultuurigiid; atesteeritud Pärnu linna giid; Pärnu muuseumi koolitatud giid. Siiski on tema põhitööks Surju koolis inglise keele õpetamine. Hüvastijätul Veronika naeratas ja ütles,Vene talu on neile eelkõige hobi, mitte äri.
Urmas Saard