Eilsel Pärnu Väärikate ülikooli õppurite väljasõidul külastati Pirita kloostrit, õppepäeva viis läbi Lagle Parek.
Ennast Pirita kloostri sõbraks nimetav Lagle Parek jutustas enam kui neljakümnele huvilisele, kellest peale teejuhi ja siinkirjutaja olid kõik naised, põgusalt kloostri saamisloost, aga rohkem siiski isiklikest mälestustest seoses uue kloostrihoone püstitamisega.
Pirita kloostri varemeid hakati uurima Eesti Vabariigi ajal, natuke tehti seda ka tsaariaja lõpul. Siis puudus veel teadmine, et tegemist on väga haruldase rajatisega. Sellest saadi teada alles riigi taasiseseisvumisel. „Juhtus nii, et Rootsis elav eestlane Ruth Rajamaa tegi doktoritööd Birgintiini nunnade elust Rootsis asuvas Vadstena kloostris, mida teatakse Pirita emakloostrina. Rajamaa tõsise uurimuse tulemusena tuli välja, et siinsed vanad varemed on äärmiselt unikaalsed,“ selgitas Parek, kes kutsus külalised pärast nunnade valmistatud lõunat kloostri kõrge laega kabelisse istuma.
Kõigepealt peab rääkima Birgittast. Püha Birgitta (Birgitta Rootsist, sünninimi Birgitta Birgersdotter; hiljem Birgitta Gudmarsson) oli kuninglikust perekonnast pärit daam, kes sündis umbes aastal 1303 ja suri 23. juulil 1373. Omapärase tütarlapsena tundis ta väga tugevat usulist tõmmet. Ta hakkas palvetama hästi noorelt. Sünnikodus, kus ta oma nooruse veetis, asus väike koobas. Selles armastas Birgitta sagedasti palvetada. „Aga kas tol ajal keegi küsis tütarlapse tahet minna mehele ja kellele. Need oli majanduslikud asjad, mis lepiti kokku vanemate vahel.“ Birgitta pandi mehele 14-aastaselt. Vanemad tulid sedavõrd neiu palvele vastu, et lubasid veel 2 aastat kodus olla. Peale seda hakkas elama oma mehega ja juba väga noorelt lapsi ilmale tooma, sünnitades kokku 8 last. Ta oli kõrgelt lugupeetud daam.
[pullquote]Nägemusi nähes sai ta sõnumi nagu oleks Jumal talle dikteerinud uut ordu põhikirja[/pullquote]Kui lapsed õppisid juba kõrgemates koolides ja kloostrite juures, otsustas Birgitta minna koos oma mehega Compostelasse. Kõlab praegugi väga moodsalt, kui käiakse Santiago de Compstela palverännakul. Tol ajal mindi ratsa ja neil kulus üle aasta selle käimise peale. Teekonnal jäi abikaasa nii raskelt haigeks, et varsti pärast tagasi jõudmist suri ära. Birgittast sai vaba naine, kes võis täielikult pühenduda oma unistuste usule. Nägemusi nähes sai ta sõnumi nagu oleks Jumal talle dikteerinud uut ordu põhikirja. Oli 14. sajand ja katoliku kirik vajas selgelt reformimist. Augustiini munk ja saksa teoloog Martin Luther (10. november 1483 – 18. veebruar 1546) saabus oma reformatsiooniga sajand ja peale hiljem.
Kartmatu naisena nägi Birgitta julgeid ilmutusi sellisena nagu praegused Pirita kloostri varemed kirjeldavad. Kiriku ühel küljel asus nunnade klausuur ja teisel küljel munkade klausuur. Keskladina sõna clausura tähendab suletud ruumi kinnise sisehoovi ja nelja tiivaga kloostrihoones, kus elatakse reeglite kohaselt ja kuhu võõrastel pole asja. Seda, et nunnad ja mungad elaksid ühes kloostri kompleksis, pole ennem ja ka pärast üheskis ordus aset leidnud. Oma nägemuse teoks tegemise nimel elus rängalt võidelnud Birgitta saavutas paavstilt vajaliku kinnituse ordu loomiseks. Aga ta ise suri enne kloostri valmis ehitamist. Birgitta tütar Katerina lõi esimese Birgitiini kloostri Rootsis, millest kujunes väga romantiline lugu.
Teine asutati Itaalias. Kolmas ja neljas ehitati üheaegselt nii Taanis kui Eestis. „Sattusime täiesti arusaamatusse olukorda, mis oli kõige imelikum asi. Kujutage ette Eestit 15. sajandil ja Tallinna külje alla kloostri ehitamist ajal, kui Taani käes oli pool Euroopat. Olen käinud Taanis vaatamas selle kloostri vundamenti, millest on säilinud ainult mõnekümne cm kõrgune maast välja ulatuv osa. Kirik on julgelt neli korda väiksem. On asju, mida keegi ei oska seletada.“
Reeglina ei tohtinud vanas kloostris olla rohkem kui 60 nunna ja 25 munka. Mungad olid peamiselt preestrid, mõned ka mitte. Preestreid vajati jumalateenistuste pidamiseks ja selleks, et vaimselt toetada õdesid. Kuid mingit illusiooni võimalike munkade ja nunnade vaheliste kokkupuudete kohta pole mõtet otsida. See oli välistatud. Kirikus valitses kord, et põrandal viibisid mungad ja rõdul nunnad. Kasvõi kätt suruda ei olnud kunagi võimalik. Katoliku kirikus on pihil suur tähtsus ja pihtimist võtab vastu preester. Varemetes näeb viit pihipinki. Preestrit ja pihile tulnud inimest eraldab paks kivisein. Hääl kostus läbi ahta pilu, aga teineteist ei nähtud. Kirikus muidugi ei keelatud põranda ja rõdu vahel pilke vahetada.
[pullquote]Birgitta oli maailma esimene feminist[/pullquote]„Birgitta oli maailma esimene feminist. Kujutage ette, 14 ja 15. sajandil juhib nii suurt kloostrit naine ja veel katoliku kirikus. Siia maani ei saa ükski naine preestriks.“ Kõigis raamatutes kirjutatakse, et klooster lõpetas tegevuse 1577. Aga tegevus ei lõppenud venelaste vallutuse tulemusena. „Kloostri sulges reformatsioon, mis pani kinni kõik katoliiklikud ettevõtmised. Kirjutatakse, et nunnad viidi Siberisse. Nii hull asi ka ei olnud. Niisugust asja ei juhtunud.“ Neil ei olnud küll enam mingit ametlikku staatust, aga jätkasid oma tegevust seni kuni koos olid ja pidasid ennast kuidagi üleval. Neil oli hooldekodu vanadele ja kooliõpetamise võimalus. Sellest teatakse vähe, aga kõik see eksisteeris. Ruth Rajamaa on tõendid välja toonud.
Varemetest võeti materjali Tallinna linna ehitamiseks. Parek osutas käega akna suunas. Läbi avarate klaaspindade näeb kunagist nunnade klausuuri. Rohkem väljakaevamisi tehti enne Moskva olümpiamänge. Olümpiaks eraldatud rahadega sai tollel ajal väga palju ära teha. „Meeste pool on avamata, mis on suur õnn. Praegu on täiesti uued võimalused ja uurimistase sootuks teine, millega saadakse väga palju rohkem teada. Kõik, mis lahti kaevatud, on läinud. Aga meil on siin varuks terve munkade klausuur. Selle uurimisega ei ole meil kiiret. Las olla ka järgnevatel põlvkondadel midagi avastada. Praegu nagunii kellegil raha ei ole. Nad ei karju seal maa all, kuigi avamisel võiks väga palju huvitavat teada saada.“
Uus hoone on võrratult ilus võrreldes sellega, mida maailmas on tehtud. Peatselt pärast iseseisva riigi õiguste de facto taastamist külastas 1993. a Eestit Birgintiinide ordu ülem Tekla ja vaimustus kohe Pirita kloostrist. „Ega meie ei teadnud selle haruldasest suurusest midagi. Mina olin sel ajal siseminister. Võtsin ta vastu ja meil tekkis kohe erakorraliselt hea klapp. Temale hakkas kogu Eesti värk väga meeldima.“ Kõigepealt lootis ordu juht maa tagastamist kloostrile. Parekile see kavatsus ei meeldinud ja õnneks ei antudki. Tagastamisel pidanuks vastutama vana kloostri varemete eest, mis poleks olnud üldsegi kerge ülesanne. Tekla mõistis, et 500 aasta järel pole restutsioon mõeldav.
Klooster vajas uut krunti. „Olin 10 aastat restauraatorina töötanud ja jagasin seda asja.“ Parek teadis, kui riskantne on osta maad võimalike muinsusväärtuslike leiukohtade peale maad, kuhu hiljem võib olla lausa võimatu midagi ehitada. Appi tuli suurte muinsuskaitse kogemustega Jaan Tamm, kes uskus valitud koha sobivust. „Mina pakkusin uut kloostrit saare peale, kuhu pääseks mööda silda, aga Tamme soovitus oli parim. Nüüd kõnelevad koos vana ja uus. Ja see on täiesti unikaalne, mida kusagil mujal pole näinud.“
Ostu järel jäi Pareki süda kõvasti kripeldama. „Maatükk maksis 1,5 miljonit krooni. Mul oli tunne, et see on hirmus kallis ja nagunii mind peteti. Ma ei taipa ju rahast midagi.“ Rahunemine saabus pärast seda, kui Ammerika saatkond ostis jõe teisele kaldale sama suure krundi 10 miljoniga. Krunt osteti 1995 ja ’97-ndal toimus arhitektuurikonkurss. „Konkurss oli üldse kloostrile väga vastuvõtmatu. Mina ei saanud kloostri vastuseisust aru, sest riik nõustus seda rahastama ja Eesti arhitektidel polnud kunagi varem olnud võimalik projekteerida kloostrit.“ Hiljem Tekla selgitas, et kloostris ei või kedagi paremuselt teistest ette poole seada. Kõik on võrdsed. Järjestamine ei sobi kloostri ideoloogiaga kokku. Seepärast jagati konkursi järel kõigile kolmele osalejale ühepalju tasu. Üksnes parimaks osutunud töö sai loa projekteerimiseks.
[pullquote]Poolteist miljonit maa eest oli naeruväärselt odav summa[/pullquote].Projekteerimise õiguse võitsid Pärnu arhitektid Ra Luhse ja Tanel Tuhal. Hoone valmis väga ilusana, aga vea tegid lähteülesannete koostajad, kes ei osanud arvestada piisaval määral kasinuse taotlusega, mis on kloostritele väga omane. Eestis oli alguses kõik hästi odav. „Sellepärast ei saanud ka kloostriülem aru kui uhke see maja on. Poolteist miljonit maa eest oli naeruväärselt odav summa. Kogu ehitus oli 34 miljonit. Mõeldes lääne hindadele oli seda väga vähe.“
„Kui ma praegu oleksin projekteerimise juures, küll ma siis tõmbaksin palju maha, et odavamaks muuta. Kabel ei ole suur, aga võinuks madalam olla. Kõike peab ju kütma, aga üks põhilisi kulusid ongi sooja tagamine. Arhitekti mõte oli kabeli ümber bassein ehitada. 2 aastat oli vesi sees, siis lasti välja. Läheb ju nii palju maksma. Palju peetakse seminare, aga seminaride ruum on väike.“
Väga ilus on paekivi vooder, mis räägib arhitektide heast valikust. „Saime teada, et lõigatud ja murtud paekivi hinnavahe on umbes kahekordne. Siis tuli väga hea idee. Igale ruutmeetrile pandi 8 murtud kivi. Selline sein ei läinudki hullumeelselt kalliks, aga sai väga ilus. Kõik imetlevad. Keegi ei olnud varem selle peale tulnud, et tuimad paekivi seinad saab murtud kividega oluliselt huvitavamaks muuta.“
Parek tutvustas sisekujundust ja astus kabeli siseseina juurde, kuhu on paigaldatud kolme roosiga ehiskivi. See on tükike Pärnu muuseumi ajaloolisest hoonest, mis sõjas täielikult hävines. 1944. a käskis tol ajal muuseumi direktorina töötanud Pareki ema Elsbet Parek pommitamiste kartuses ehise seinast eemaldada. Kivi peideti keldrisse liivakottide alla. Kuna muuseum sai otsetabamuse, ei jäänud ka liivakottide all midagi terveks. Aga tema ema oli hoolas arhivaar ja ehis jäädvustati elnevalt eeskujulikult fotole. Selle järgi valmistas ehitaja koopia, mille kinkis kloostrile.
[pullquote]Birgitta reegliks oli kohustus, et klooster peab ennast ise ülal pidama[/pullquote]Birgitta reegliks oli kohustus, et klooster peab ennast ise ülal pidama. Majandamine toimugu kasinuses, et töö ja palve oleksid päevale jagatult ajalises tasakaalus. „Keegi ei saaks kloostris vastu pidada, kui inimese kõige suurem soov ja kutsumus elus poleks palvetamine. See on päris keeruline katsumus. Elamiseks peame kõik 8 tundi töötama. Aga 8 tundi tööd ja 8 tundi palvet teeks juba 16 tundi, mis jätaks väga vähe aega magamiseks ja pesemiseks. Ma arvan, et räägitud tasakaalus leiab koha 5 ja 5 tunni vahel.“
Varematel aegadel oli enamus nunnasid aadli perest. Kloostrisse saabuti oma kaasavaraga, milleks oli tavaliselt maa. Pirita kloostrile kuulus terve Viimsi poolsaar ja Põhja-Eesti kuni Kostivereni. Kõik maakasutajad maksid midagi. Nende pealt elatigi. Kloostris ei pidanud midagi tootma. Valmistati süüa, kirjutati raamatuid, tehti kaunist käsitööd. Birgintiinide kullaga tikkimisel on olnud väga kõrge tase.
Tänapäeval ei tule aadlidaamid kloostrisse. Nad peavad ennast teisiti ülal pidama. Selleks on kõigi birgintiinide kloostrite juures hotellid. Hotell toob tulu. Pirital on 50 kohta. Kõik hotellitööd teevad õed ja sellest elataksegi.
Urmas Saard