Eile üllatas Sindist pärit kauaaegne Estonia teatri solist Hans Miilberg oma sünnilinna raamatusõpru sellega, et töötas ja vestles paar tundi linna raamatukogus.
Üleriigilised raamatukogupäevad kestavad traditsiooniliselt 20.–30. oktoobrini, tänavu juba 25. korda. Kõikjal Eesti raamatukogudes kutsuti 27. oktoobril tuntud inimesi raamatuid laenutama. Kuna tegemist muusika-aastaga ja ooperilaulja on Sindis sündinud, kasvanud ja koolis käinud, siis oli Hans Miilbergi kutsumine raamatuid laenutama kahtlematult parim valik.
Parajasti, kui laenutuslaua juurde jõudsin, kuulsin meeldivat baritonikõlalist itaaliakeelset juttu. Hetk hiljem selgus ka põhjus. Keegi härrasmees tagastas itaalia-eesti sõnaraamatut. Olevat Itaalias käinud ja tarviliku raamatu kaasa võtnud. Tema ise küll hoidus targu Miilbergi võõrkeelsele vestlusele vastamast, aga lustlik meeleolu oli sellega kenasti loodud. Humoorikat alatooni oskas ta kasutada olulistest asjadest rääkideski. Ka raamatute tagastamise tähtajale viidates tegi seda sellisel hoiataval viisil, mis kiskus kõigil suunurgad muigele. Hea tuju tekitamine ongi talle omane isikuomadus. Rohkem küll hinnatud andeka lauljana, tuntakse Miilbergi siiski ka hea näitlejana.
Koguni nii hea näitleja, et alles ta tuuritas ühiselt Estonia suurte tähtede Helgi Sallo ja Katrin Karisma, lisaks Tõnu Aava või Endrik Kergega mööda Eestimaad. Komöödiateater Kvartett jõudis kevadel loomulikult ka Sindi rahva ette, et jutustada liigutavalt koomilist lugu neljast inglise ooperitähest, kes leiavad uuesti üksteist muusikute vanadekodus ja kus kired taas lõkkele löövad. „Rohkem me seda enam ei mängi,“ kinnitas Miilberg, kahjuks. Küsimusele, kas selle asemel mõlgub juba midagi uut mõtetes, vastas mees mõtlikult, et elab päeva korraga ja vaatab siis, mis edasi saab.
[pullquote]Ta soovitas väga soojalt lugeda ka eesti klassikuid, näiteks Eduard Vildet.[/pullquote]Vahepeal tahtsid raamatukogu töötajad teha Miilbergiga ühispildistamise harjumuspärases kindlas kohas, kus ka kõigi teiste tuntud inimestega on pildile kogunetud. Seejärel vaatas mees lugemissaali: „Siin oli ju baar!“ Üks töötajatest meenutas, kuidas ta ise olevat ümber keskmise posti omal ajal tantsinud. Kevadel sai seltsimaja uus hoone viiekümneseks. Miilberg on majast paarkümmend aastat ees. Lugemissaali laua taga istudes kirjutas autogrammi oma viimasele CD-le, mille nimi on „Kesk voogavaid balle“ ja kinkis plaadi raamatukogule. Täna, algusega kell 11.05 toimub Klassikaraadios plaadi „Kesk voogavaid balle“ esitlus.
[pullquote]Täna, algusega kell 11.05 toimub Klassikaraadios plaadi „Kesk voogavaid balle“ esitlus.[/pullquote]Miilberg ütles, et tema lemmik on Kreeka sopran Maria Callas, keda on peetud viimase maailmasõja järgse aja kuulsaimaks ooperilauljaks. „Olen tema plaate ostnud kõikjalt – Saksamaalt, Ameerikast ja mujalt, neid on mul väga palju.“ Muidugi on tema kodus ka paljude teiste lauljate plaate. LP-d on enamiku vahetanud CD-ide vastu, aga ta hindab ja eelistab mõningatel põhjustel siiski tänini ka kunagisi kauamängivaid. Palusin seda lähemalt selgitada. „CD on muusikaliselt väga hermeetiline, LP-d kuulates saad aru, et muusika tuleb plaadilt. Selles on midagi enamat, kui üksnes puhas muusika.“
Raamatukogu poolt kingiti Sindi kirjaniku Tiit Tarlapi „Kurjuse tund“. Miilberg ütles, et Sindi raamatukogust laenutas ta viimane kord 5 raamatut, 4 luges läbi, aga ühe tõi ilma lõpuni lugemata tagasi. Ta soovitas väga soojalt lugeda ka eesti klassikuid, näiteks Eduard Vildet. Kunagi oli see talle kohustuslik koolikirjandus, aga nüüd võtab selle ise sundimatult kätte.
Urmas Saard