Hingedeaeg on meie esiisadele olnud väga oluline. Pikkadel pimedatel sügisõhtutel, kui suvised tööd tehtud ning saak salves, on ikka mõeldud elu ajalikkusele ning tuletatud meelde neid armsaid inimesi, kes meie hulgast on lahkunud. Folklorist Marju Kõivupuu: “Hingede aeg on mälestusküünalde süütamise ja esivanematest lugude jutustamise aeg. Esivanemate kultuuriruumist tuttavasse hingedeaega jääb Eestis suhteliselt uudse tavana ka isadepäeva tähistamine, antakse välja auväärne aasta isa tiitel. 1990ndatel võtsime Euroopa ja anglo-ameerika kultuuriruumist üle ka halloweeni, kuid mis (nagu paljud teisedki kalendritähtpäevad) on koos inimestega ajas ja ruumis rännates muutunud meelahutuslikus lastepühaks. Meile eestlastele hingede aeg on aeg, kui oleme koos oma lähedastega nii siin- kui sealpoolsuses. Hoiame oma lähedasi, kui nad on meiega ja meenutame neid, kui nad meid hulgast lahkunud.”
KONTSERDID sarjas “Mõisaromantika”
TRUBADUURIDE LAUL
L, 31.10.2015 kell 18 Kukruse Polaarmõis , Jõhvi kihelkond, Ida-Virumaa
P, 01.11.2015 kell 19 Kõltsu mõis , Keila kihelkond, Harjumaa
E, 02.11.2015 kell 20 Puurmani loss , Kursi kihelkond, Jõgevamaa
KAVA “Trubaduuride laul”:
Laulud armastusest, igatsusest, pühakute imetegudest – Binchois, Dufay, Dowland, Morley, Monteverdi, Purcell jt
ESINEJAD:
ANTO ÕNNIS – laul, löökpillid
Tõnu Jõesaar – viola da gamba , fiidel
Robert Staak – lauto, teorb
Kontserdisarja “Mõisaromantika” südamlik ja meeleolukas varajase muusika kava “Trubaduuride laul” ühendab hingedeaja ja isadepäeva. Igal ajastul ja igal sajandil on oma suured trubaduurid, nautida saab imelist muusikat keskajast, renessansist ja barokiajastust. Mõisakontsertide kava on sündinud Hortus Musicuse ja Vox Clamantise lauljana esile tõusnud Anto Õnnise hoogsate, muretute ja ka igatsevate trubaduurilaulude soolokavast, mida toetava tolle aja pillidel muusikud Tõnu Jõesaar ja Robert Staak. Esitusele tulevad armastuslaulud, joogilaulud ja tantsud – omaaegsed tõelised hitid. Vastukaaluks meeleolukale ilmalikule muusikale kõlavad sügavmõttelised laulud pühakutest ja nende imetegudest. Nii saavad muusikaga tähistatud hingedeaeg, kõigi pühakute päev ja ka peatselt saabuv isadepäev.
Kõik mõisad seekordses valikus on hoole ja armastusega taastatud endisesse hiilgusesse ning on kui säravad pärlid Maarjamaa kauni looduse keskel. Kukruse Polaarmõis on ainulaadne kogu maailmas ning seal saab uudistada ka põnevat Polaarmuusemi ehk tõelist Sannikovimaa avastusretke. Kõltsu mõis oma šveitsipärase puitarhitektuuri ja tornidega võlub kui tõeline muinasjutuloss. Puurmani neo-renessass stiilis lumivalge peahoone on aga üks suuremaid ja uhkemaid mõisalosse Eestis, mis on seotud ka Vabadussõja ajalooga ning kus juba ligi sajandi tegutseb mõisakool.
Igas mõisas on tund enne kontserdi algust ja vaheajal avatud mõnusad salongikohvikud. Naudi endiste aegade stiili ja elegantsi suurepäraste muusikute seltsis ajaloolistes mõisates!
Marju Kõivupuu, folklorist:
Hingede aeg on mälestusküünalde süütamise ja esivanematest lugude jutustamise aeg. Kui kevad on lisaks künni- ja külviajale ka (taas)sünni, uue elu alguse võrdpildiks, siis pikkadel pimedatel sügisõhtutel, kui suvised tööd tehtud ning saak salves, on ikka mõeldud elu ajalikkusele ning tuletatud meelde neid armsaid inimesi, kes meie hulgast on lahkunud. On hingedeaeg, on november – hingedekuu.
Hingede aeg on aeg, kui oleme koos oma lähedastega nii siin- kui sealpoolsuses. Hoiame on lähedasi, kui nad on meiega ja meenutame neid, kui nad meid hulgast lahkunud.
Esivanemate kultuuriruumist tuttavasse hingedeaega jääb Eestis suhteliselt uudse tavana ka isadepäeva tähistamine, antakse välja auväärne aasta isa tiitel. Meenutuseks – isadepäeva tähistati esmakordselt 1910. aastal Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis.
1990ndatel võtsime Euroopa ja anglo-ameerika kultuuriruumist üle ka halloweeni, mille algne sõnum oli meile hingedeaja tähistamise kaudu üsna tuttav – tegemist on tubli 2500 aastat vana keldi rituaaliga, mida tähistati suve lõpus surnute jumala Samhaini auks, kuid mis (nagu paljud teisedki kalendritähtpäevad) on koos inimestega ajas ja ruumis rännates muutunud meelahutuslikus lastepühaks.
Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati hingedepäev ehk usklike surnute mälestuspäev pühana 1006. aastal ja seda tähistatakse sealtmaalt 2. novembril. Hingedepäeva kristlik sisu, selle tähtsus ja tähendus seisneb surnute mälestamises ning nende eest palvetamises. Kui kirikutraditsioonis oli hingedepäev kinnistatud ühele kindlale kuupäevale, siis Eesti ja teistegi rahvaste vanemas traditsioonis saame rääkida pikemast perioodist, kus pöörati lahkunud esivanematele tavalisest rohkem tähelepanu – see on hingede aeg. Eestlased (ja nagu paljud teisedki rahvad) on tähistanud hingedeaega sügistalvisel perioodil, kui vegetatsiooni- ehk taimede kasvuperiood lõppes ja algasid öökülmad. Hingedeaeg kestis orienteeruvalt mihklipäevast (29. september) simunapäevani (28. oktoober) või koguni mardipäevani (10. november). Kuid hingi oodati “koju käima” ka pikkade aastavahetuspühade (jõulud-näärid) ehk talvistepühade aegu.
Hingede ajal kehtis üldiselt kärarikaste tööde keeld (näiteks puude lõhkumine), samuti ei peetud heaks tooniks ka naljatamist, naermist ja kisamist. Tänase inimese vaatekohast kentsakate põhjustega töökeelud lubavad siiski märgata ka omaaegsete töökeeldude sügavamat filosoofilist tausta, kohustust ja vajadust keskenduda hingedeajal igavikulistele küsimustele ning omavahel juttu rääkida, mitte täita kombeid nii-öelda möödaminnes ja kõikide muude tähtsatena tunduvate argitoimingute kõrvalt. Ja ehk just see ongi endiste aegade olulisim sõnum tänastele inimestele – võtta aega omale ja omadega koosolemiseks.
Neljapäeva õhtuti kaeti hingedele tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Hingedel omakorda paluti kaitsta põldu ja karja, olla heasoovlikud elavate vastu.
Sügisilmade järgi püüti otsustada, kas esivanemate hinged on maapealsete elu-olu ning tegemistega rahul. Kui hingedeaja ilmad olid soojad-sombused, õhtud udused, usuti olevat palju heatahtlikke hingi liikvel. Rajused sügisilmad aga andsid märku sellest, et hinged on mingil põhjusel elavatega rahulolematud või nende peale pahased.
Kui inimpõlvi tagasi elasid eelläinud põlved edasi elavate mälestustes ja lugu(laulu)des, siis praegusaja arenenud tehnika on teinud lahkunud lähedaste mäletamise-mälestamise juba suhteliselt lihtsamaks – nad on koos meiega fotode, heli- ning videosalvestuste vahendusel.