Eile õhtune aeg Pärnu Nooruse Maja suures saalis möödus mõnekümne inimese osavõtul keili tantsusammudes, mälumängu hasardis, kiltide tutvustamise ja külalisi võõrustava perenaise valmistatud briti toitude kiitmisega.
Meeldivas seltskonnas
Sättides laupäeva õhtul välja minema lubasin kiiresti kodus tagasi olla, sest olin juba paaril korral varem näinud nii keilit kui kildi esitlust ja lootsin loo tegemiseks piirduda mõne üksiku pildistamisega, et lühikese uudisnupukese juurde ka mõne foto lisada. Paraku edenes õhtu ettearvamatu põnevusega ja kodused lubadused meenusid alles hilisõhtul üle ukseläve astudes. „Süüdi“ selles kõiges muidugi lustlik Tallinna Keilibänd, tantsusid õpetanud Jaagup Kippar ja tema kaaslane Hannele Känd, aga eeskätt ikkagi õhtu eestvedajad Erika Jeret ja Roger Evans, lõpuks muidugi ka väga meeldiv seltskond, kes lubas ennast kõiges kaasa kiskuda.
Akordioni ja viiuliga tegid muusikat Sulev Reisberg ja Enrik Visla. Jaagupi kontrabassi keelte heli pääses valla vaid ühe korra ja muusikuga ühes olnud põiepillilgi polnud palju rohkem võimalusi, sest ansambli juht haaras enda kätte ka šoti keilitantsude õpetamise. Pidevalt oli 8 paari põrandal, sest mõned üksikud eelistasid rohkem laua ääres istumist ja teiste trallimist eemalt jälgida. Teadagi on naised kõikjal hakkajamad. Kui ühe tantsu käigus vajati kahe naise kohta ühte meest, ei jätkunud kõigile naispaaridele sedagi. Aga midagi sellepärast tegemata ei jäänud ja pidu kasvatas aina tuure ja tempot. Mitte ainult põrandal, vaid ka parketi küljest lahti rebides, eriti kannikate lähedale tõusid Jaagupi ja Hannele jalad.
Noodipuldil silmasin 2006. a trükitud raamatut „Šoti keilitantsud = Scottish ceilidh dances“, mille koostajad on Eike Albert-Unt ja Angela Arraste. Kellel huvi, võib raamatuga tutvuda.
Mälumängu aeg
[pullquote]Mõnel juhul tuli vastus kiiremini, kui Roger jõudis küsimuse esitamisega lõpule.[/pullquote]Kui mõnel mehel muutus laubalt higi pühkimine juba väga sagedaseks, saabus paras aeg Briti teemalise mälumängu pidamiseks. Küsimused valisid välja Erika Jeret ja Roger. Vastuseid andsid viis laudkonda ja Jaagup iseseisvalt. Aega anti 2 minutit ja korra täpsuse üle valvas maja direktor Uudo Laane. Juhtus ka nii, et paarist minutist tuli vastamiseks puudu, siis usaldati Uudo kätte sama tühi paberileht, kui oli saadud. Mõnel juhul tuli vastus kiiremini, kui Roger jõudis küsimuse esitamisega lõpule. Näiteks küsiti, milline on kuninganna Šotimaal asuva suveresidentsil seos Eestimaaga. Vastus: Alatskivi loss meenutab Balmorali kuninglikku residentsi Šotimaal. Või teistsugune küsimus. Ühendkuningriik koosneb neljast osast, millises neist ehitati Titanic? Vastati, Põhja Iirimaal ja teati nimetada ka ülejäänud osasid – Inglismaa, Šotimaa, Wales. Kokku esitati tosin küsimust. Kõik küsimused olid huvitavad ja mõnede vastused jäid koguni meelde. Võibolla ka seepärast, et kogemata teadsin isegi mõnd üksikut poolikut või ligilähedast vastust. Esimesele kolmele parimale olid varutud auhinnad ja viimasedki ei jäänud päris ilma.
Maitsvate hõrgutiste meelitus
[pullquote]Kes ei oska teha boxty’t, ei saa kunagi mehele. Boxty olevat olnud Iirimaal populaarne juba mäletamatutest aegadest peale[/pullquote]Väga huvitav, põnev ja maitsev oli külastada söögiruumi, kus kõiki kohale tulnuid kostitati ilma raha küsimata saareriigi rahvuslike toitudega. Kaie Laane on Nooruse Maja koolitusjuhi abi ja perenaine, kes teab, mis brittide toiduvalikust eestlastele kõige paremini maitseb. Esimeseks prooviroaks asetati lauale Boxty porru koorekastmes. Uudolt kuulsin hõrgutist tutvustavat vana iiri laulusalmi ütlevat: kes ei oska teha boxty’t, ei saa kunagi mehele. Sain teada, et Boxty olevat olnud Iirimaal populaarne juba mäletamatutest aegadest peale. Samakorraga nii tooretest kui keedetud kartulitest valmistatud tainas võib lauale ilmuda suure lameda pätsi, väikeste kõhukate pannkookide või klimpidena. Tihti pakutakse seda hommikueineks munade ja praetud peekoni kõrvale. Magustoiduks olid keedisega kaetud skoonid, mis pidavat olema iirlaste kohvi- ja teelaua lahutamatu osa. Tumedat soodaleiba (brown soda bread) tehakse selliselt, et nisujahu hulka segatakse täisterajahu, röstitud nisukliisid ja pruuni suhkrut. Seejärel voolitakse tainas piklikuks pätsiks, mida küpsetatakse vormis kuldkollaseks.
Eestile kingitud rahvuslik tartanimuster
Varem olin vaadanud päritolumaa kiltide tutvustusi. Nüüd nägin Jaagupi seljas spetsiaalselt Eesti jaoks tehtud mustrilist kilti. Erika rääkis, et kümme aastat tagasi valmistas Iain Lawson Šotimaalt eestlastele haruldase kingituse – eesti oma rahvusliku tartanimustri, millel on kasutatud meie rahvuslikku sinist, musta, valget ja lisatud Šotimaa kuninglikult lõvilipult võetud punane ning kuldne värv. Eesti rahvusliku tartanimustriga kilt on registreeritud Šotimaal. Teadmiseks, et 6. aprillil tähistatakse tartanipäeva, millega šotlased soovivad näidata oma väljarändega avalduvat kultuurilist mõju erinevatele maadele.
Jaagupi kõrval seisis ka oma kilti kandev Roger. Ta selgitas, et tartanit kujundavad erinevat tooni riidelõngade põimise käigus valminud ruudud, millest tekibki kindlas järjestuses muster. Tartani kandmisega levitatakse ühtekuuluvuse sõnumit. Värvide ja mustriga eristuvad klannide, piirkondade ja mitmesuguste ühenduste tartanid.
Mees Šoti mägismaa lääneosast
[pullquote]Küsimusele, palju aega riietumine võtab, vastas Roger, et pool tundi. Aga lisas juurde, et koos abilisega läheb 45 minutit.[/pullquote]Roger kergitas kildi alumist äärt ja tõi nähtavale terariista. Milleks seda vaja läheb? Mees osutas käega Erika suunas ja lubas sellega oma naist kaitsta. Kõik naersid, samuti Roger. Jaagupi kilti ehtis väiksem sarnane suveniir. Aga kumbagil mehel olid küljele kinnitatud kotikesed, milles mõlemal erinevad asjakesed peidus, taskutelefon ja muud. Tähelepanu pälvisid ka Roger’i jalad ja jalanõud. Ta näitas oma põlve, mis olevat kildi kandmiseks just kõige sobivamalt parasjagu kondine. Kinga talda seltskonnale näidates kiitis selle kõvadust, millega võib julgelt tugeva plaksuga vastu tantsupõrandat põrutada. Nägusalt kaunistavad on ümber sääre seotud paelad. Küsimusele, palju aega riietumine võtab, vastas Roger, et pool tundi. Aga lisas juurde, et koos abilisega läheb 45 minutit.
Šotlaste rõivastuse demonstratsioonile järgnesid taas tantsud, mille hoog viis aegajalt tantsijad siledal põrandal libisemisse ja naiste kaunid soengud lendlesid külgtuultes või tõusid püstloodis pingule.
Sõprusvalss
Lõpuks pidi tulema siiski ka viimane lugu. Jaagup palus võtta ringis kätest kinni ja ühises liikumises lauldi „Küünlavalgus valssi“ (Sõprusvalss), mis on hästi tuntud just ingliskeelsetes keskkondades. „ Auld Lang Syne“ on rahvapärase viisiga šotikeelne laul, millele Robert Burns kirjutas 1788. aastal teksti. Eestikeelsete sõnadega on seda meil laulnud ansamblid Vennaskond ja Kukerpillid. Lauldakse peamiselt hüvastijätuga sündmustel või nagu eile õhtul, kui pidu ja tänavused Briti päevad lõppemas.
Eilsele korda läinud õhtule ja lõppevatele Briti päevadele mõeldes ütlesid Roger ja Erika, et järgmiste Briti päevade ettevalmistustega tuleb tegelema hakata juba praegu ja mitte hilineda algusega 2016. aastal.
Urmas Saard