Geneetilisel tuvastamise meetodil kindlaks tehtud Konstantin Pätsi põrmu ümbermatmine toimus perekond Pätsi rahulasse Tallinna Metsakalmistul 1990. aasta 21. oktoobril.
Kümnete aastate tagused mälestused
Mäletan hästi ’88-ndat rahvusliku ärkamise aastat Tallinna lauluväljakul, kui laulukaare all ajaloolist kõnet pidanud Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste nõudis selgesõnalist vastust küsimusele: kuhu on stalinistid matnud meie kunagised riigijuhid? Me tahame nende haudadele lilli viia!
Meeles on ka Eesti Televisiooni saade, mida juhtis vist Rein Karemäe. Telesaates selgitasid okupatsioonirežiimi endised julgeoleku ohvitserid, reservmajor Henn Latt ja erualampolkovnik Valdur Timusk põhjust, miks nad soovisid leida Eesti esimese presidendi säilmeid. Olin hämmeldunud, sest Timuskiga olin sunnitud ühel korral pikalt vestlema Akadeemia tänaval asunud Pärnu Sidesõlme ülema kabinetis, mille Tuisk jutuajamise ajaks väljastpoolt lukku keeras. Rahulikult ja veidi pikaldaseltki, mõtlikult pahvis Timusk sigareti sigareti järel. Hing oli suitsust kinni jäämas ja silmad vesitsesid, kui kuulasin tema selgitust sellest, et julgeolekuorgan ei tegele loosungitega, vaid tegeliku eluga ja kindlasti ei tuleks mulle kasuks, kui kohtumisest julgeolekutöötajaga kellelegi räägiksin. Paraku ei võtnud ma hüva nõu kuulda ja võibolla seepärast jäigi viisakas kohtumine viimaseks.
Mees (mehed) uues tegelikkuses
Näha sama meest teist korda aastaid hiljem uuesti ja pealegi teleris rääkimas, president Pätsi vastu huvi tundmas, oli muidugi üsna üllatav. Mehed rääkisid veenval ilmel, et otsivad presidendi matmispaika ilma kelleltki vastavat käsku saamata, oma kulu ja kirjadega. Otsimise huvi põhjendati inimliku sooviga väheselgi määral heastada kaaslaste tekitatud ülekohut meie riigi presidendile. Nimetati sedagi, et Pätsi otsustav tegevus hoidnud ära 1934. a fašistliku riigipöörde.
Loe edasi: Presidendi säilmete kodumaa mulda sängitamisest möödub 25 aastat