Vastupanuvõitluse päeval alustas Sindi Ajalooklubi oma kaheksandat hooaega. Ettekande tegi Sindi gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe, kes rääkis Paikusega seotud kuulsaima luuraja Paul-Peeter Toome elust.
Paul-Peeter sündis 1921. a 30. oktoobril Audru vallas ja õppis Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis. Roosimäe ütles, et paarkümmend aastat tagasi olid arhiivid tunduvalt avatumad, kui praegu ja seda võimalust kasutas ta omal ajal üsna ohtralt. Tol ajal pöördus tema poole Paikusel elav Paul-Peeter Toome (Tõnson) tütar palvega uurida arhiiviandmete põhjal isa käekäiku.
1941. a. 12. veebruaril ületas Paul-Peeter NSV Liidu ja Soome vahelise riigipiiri. Roosimäe esitas lõike hiljem tabatud luuraja ülekuulamisprotokollidest, mis asuvad Eesti Riigiarhiivi Filiaalis (parteiarhiiv) Tõnismäel. Muidugi olid protokollid koostatud vene keeles. Ülekuulamisprotokollis on kirjas tema tunnistus: „12. veebruaril mina koos Simmo, Mihkliga ja Rosenfeldt, Heimariga Saaremaalt (Roosimäe sõnul õppis viimane Pärnus pagariks) ületasime piiri kell 7 õhtul Loksa juures Harjumaal.“ Edasi tunnistas ta, et üleminekul neid keegi ei aidanud ja ületamiseks kulus 44 tundi. Soome piirivalve saatis mehed Porvoo merestaapi, kus toimus ülekuulamine ja saatmine Helsingisse. Toiming kestis kaks päeva. 25. veebruaril viidi neid endise ajalehe Vaba Maa toimetaja Harald Vellneri juurde, kus elati 15. aprillini. Seejärel saatis Vellner nad admiral Pitka korterisse.
Huvitav oli kuulda Soome Peastaabi teenistuses töötanud major Aksel Kristjani juuresolekul öeldud Johan Pitka sõnu, et varsti algab NSV Liidu ja Soome vahel sõda. Pitka öelnud, et võibolla tuleb töötada Eesti territooriumil ja seepärast peab asutama radistide kooli.
Sökö piirkonnas umbes 40 km kaugusel Helsingist asuval Staffani saarel sai Paul-Peeter koos 13 kaaslasega kaks ja pool kuud kestnud eriväljaõppe. Jaanipäeval 1941 astus ta Erna salka. Pärast nädalast dessanteerimise väljaõpet Pertti saarel tehti 9. juulil Saksa armee kapteni Cellariuse juhtimisel nelja paadiga dessandi Harjumaale Kolga lahte. Cellarius ise pöördus Soome tagasi ja maabunutele jagasid käske kolonel Jurg, kapten Mölder, leitnant Lossmann, lipnik Gran jt.
Siirduti Järvamaale Kautla soodesse, kus viibiti 15. juulini ja oodati teist gruppi. 27 meest maandus langevarjudega. Kogu grupp jagati 3- kuni 4-liikmelisteks salkadeks. Need saadeti Eesti erinevatesse paikadesse. Paul-Peeter sai ülesandeks liikuda Neerutini ja töötada seal Saksa vägede saabumiseni.
Seejärel mindi parooli abil sakslaste juurde, kust saadeti edasi VII armee staapi. Ülesanne täideti ära ja andmed läkitati Soome. Pärast viiepäevast puhkust saadeti Paul-Peeter dessandiga Muhu saarele rindele. Dessant formeeriti Punaarmeest ülejooksnud Saaremaa, Hiiumaa, Muhu jt. piirkondade inimestest. Roosimäe sõnul oli tegemist „Erna“ teisega. Järgnevalt läks Paul-Peeter Soome, kustkohast naasis uuesti Eestisse 18. oktoobril. Peale kaks kuud kestnud luurealast kursust kapten Kuglevi juures suundus ta Pärnusse, kus tegutses 1942. a aprillini. Paul-Peeter on rääkinud ka tööst näitlejana Endla teatris, kuid Roosimäe sõnul puuduvat igasugune sellekohane dokumentaalne kinnitus. Seejärel taas augustini Soomes.
1943. a maist 1944. a märtsini harjutas ta Poolas Eesti Leegioni väljaõppelaagris. Sealt saadeti Narva rindele. „Olin 45. rügemendis (kapten Triik) 2. pataljonis radistiks. Rindel asusin 24. juulini 1944. a, siis haigestusin, olin hospidalis 13. septembrini, järgnes Saksamaale siirdumine.“
1944. a novembris-detsembris õppis ta Köningsbergi lähistel asuvas luurekoolis. Sama aasta 17. jõulukuu päeval saadeti ta koos Richard Eespäevaga (alias Jaan Mõtus) ja veel kahe tundmatuga kiirkaatril Häädemeeste randa. Rannikule lähenedes pandi mehed kahekaupa kummipaatidesse. Tundmatud läksid suure lainetuse tõttu ümber ja siis võeti uuesti kaatrile. Maabumise järel suundusid mehed Laiksaare valda Eespäeva tuttavate juurde, kus varjuti paar päeva.
Paul-Peeter sai varjunimeks Artur Känd, varustuseks kaasa relvastust, diversiooniaktideks 10 miini ja lisaks 40 tuhat rubla. Talle määrati 4 peamist ülesannet. Esiteks uurida elanike majanduslik-poliitilist olukorda ja meelsust. Teisena jälgida vägede liikumist ja selle suunda. Kolmandaks teatada elanike arreteerimistest. Neljandana pidi jälgima sadamate olukorda, kallaste kindlustatust, samuti sõjalaevade ja allveelaevade arvu.
Kuni järgmise aasta aprillini tuli varjuda Häädemeeste, Kikepera ja Tali metsades. Kilingi-Nõmmes liitus metsavendadega. Maist detsembrini liikus ta Põlendmaa, Vabrikuküla, Vingerja ja Pustuski kandis. Jaanuaris 1946 läks vastasel korda mees kinni võtta.
Sissekukkumine toimus Tori vallas, Aesoo külas. Kinnipidamisel võeti ära püstolkuulipilduja PPS koos 60 padruniga, revolver ja granaat. Esimene ülekuulamine algas 11. jaanuaril kell 9.00 ja lõppes järgmisel päeval kell 4.00. NKVD vägede sõjatribunali otsusega 13. maist 1946 määrati talle karistuseks 15+5 aastat (§ 58 – 1 A; 58 – 11). 1956. juunis vähendati karistust 12 aasta ja 6 kuu peale, kuid vabanes juba samal aastal ja asus tööle Surju sovhoosi. Paul-Peeter suri 1986. a viimasel päeval. Ta on maetud Uulu kalmistule.
Urmas Saard