Ajaloohuviline Sindi linnapea Marko Šorin valmistus neljapäevast pühapäevani kestvateks Euroopa muinsuskaitsepäevadeks juba aegsasti ja koostas rohkelt ajalooliste fotodega illustreeritud vihiku, mis annab põgusa ülevaate kodulinna ajaloost.
Tiitellehele on kirjutatud „Euroopa Muinsuskaitse päevad 2015 Tööstuspärandi aasta“. Tuntud töösturi suure foto all selgitav allkiri: „J. Ch. Wöhrmanni asutatud väikelinn Sindi“. Selle 16-leheküljelise teatmiku kinkis linnapea kõigile huvilistele, kes tunnike enne keskpäeva kogunesid Sindi koolioone juurde, mis valmis 1901. a varem lammutatud kõrtsi asemele. Algselt asusid majas nii 1837. a asutatud kool kui ka 1892. a avatud Eesti esimene lasteaed ja 1898. a loodud evangeeliumi-luteriusu abikogudus.
Sama punastest tellistest laotud kolmekorruselise hoone juurest alustas Šorin mõttelist ringkäiku linna ajaloos.
Väikeses teatmikus jutustab Šorin, et algselt asusid Sindi asunduse asemel Saia ja Tõela külad. Pärnu jõest alla voolu jäi mõne versta kaugusele Zintenhofi ehk Sindi mõis, mille hoone asus praeguse politseikooli kohal. 1832. a Riia kaupmehe J. Ch. Wöhrmanni poolt asutatud vabrikule ja juurde tekkinud asundusele antigi nimi, mitte siin asunud külade, vaid just mõisa järgi. Kuni Sindile alevi staatuse andmiseni kuulus vabrikuasula administratiivselt Taali valla alla. Narva Kreenholmi asutamiseni oli Sindi vabrik Liivimaa ja ka Eestimaa kubermangu suurim tööstusettevõte, kus töötas iga viies tööstustööline.
Juba esimeselt lehelt saab teada, et Sindi on mitmes asjas esimene. Ka Eesti esimene haigekassa moodustati Sindis. Hiljem üllatab Šorin lugejat, et isegi Eesti esimene valgusfoor paigaldati Sinti. Samuti asutati Eesti esimene Tarvitajate Ühisus Sindis, millest alguse saanud ühistegutsemine kasvas üle-Eestiliseks ja 1940. aastaks oli majandusliku ühistegevusega haaratud ligi kolm neljandiku riigi elanikest. See muutis Eesti Vabariigi tõeliseks kodanikeriigiks.
Jätkuvalt on üks enim kõneainet pakkuv teema Sindi pais. Seepärast on huvitav teada, mida Šorin selle ajaloost esile toob. Selgub, et Wöhrmann rajas paisu juba vabriku asutamise ajal 1833. a, aga juba enne valmimist koostati palvekirju kubermanguasutustele. Kardeti, et ülespaisutatud vesi uputab madalamad põllud, heina- ja karjamaad, veskite paisud, tamm ise aga saab ületamatuks tõkkeks kaladele, paatide ja palgiparvede teel. Pisut isegi naljakas, kuid esimesena hakkas kahjutasu nõudma vabriku ehitamise peamisi toetajaid, Põhja-Liivimaa Lamba Kasvatuse Selts. Põhjuseks oli oodatav lõhe- ja siiapüügi võimaluste ahenemine rendilevõetud Tori kroonumõisas. Tori mõisale anti kalastamisõigus allpool paisu ja alandati renti 55 hõberubla võrra aastas.
Vaatamata rahulolematustele ei jäänud esimene pais ainsaks. 1919.aasta kevadise suurvee ja jäämineku poolt lõhutud vabriku tammi asemele ehitati 1922. a 3,4 meetri kõrgune ja 200 meetri pikkune pais. Rajatis valmis betoonblokkidest ja raudkividest ning puulaega. Paisule ehitati hüdroelektrijaam võimsusega 350 hobujõudu ja anti käiku 1931.a.
Väga kokkuvõtliku kuid see-eest äärmiselt teabeküllase vihiku koostamiseks on Šorin läbi töötanud muljetavaldava hulga materjale: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Filmiarhiiv, Läti Ajalooarhiiv, Sindi Muuseum, „Pärnumaa Elu V“ 1930, „Eesti. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus IV“ 1937, Aadu Must „Sindi linn ja 1.detsembri nimeline vabrik” 1983, „Sindi elu piltides“ 2013, „Sindi Sõnumid”, erakogud. Ainuüksi neid nimetusi lugedes tekitab koostatud kokkuvõte usaldust ajaloolise tõe vastavuse osas.
Kuni 28. septembrini saab Sindi muuseumis vaadata näitust, mis valmis Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri-, restaureerimis- ja sisearhitektuuri- ja Tallinna Tehnikaülikooli inseneriõppe üliõpilaste ning juhendajate ühisest mõtisklusest interdistsiplinaarsel teemal “Hüljatud maastikud. Sindi kalevivabrik – tööstuspärandi tulevik?” Seoses muinsuskaitsepäevadega on muuseum täna avatud kuni 18.00-ni ja homme, pühapäeval kell 10-17.
Urmas Saard