Teist korda Paide Arvamusfestivali külastades ei saanud jääda märkamatuks, et tegevuse ala oli avardunud ka Keskväljakule. Peamine mõttetöö leidis siiski aset kõrge valli seesmiste kaitsvate nõlvade vahel. Nähtavasti seepärast ei alustatudki festivalile saabuvate inimeste loendamist mitte festivali ala piirilt vaid vallile tõusva trepi eest, kuhu suurem rahvahulk kõigepealt suundus. Vabatahtlike tegevus jättis kohe esmapilgul väga meeldiva mulje. Naerataval näol paluti luba valge paela sidumiseks käele. Seda selleks, et oleks festivali lõpuks hea ülevaade külastajate hulga kohta. Nüüd teame, et kahe päevaga sai paela käele üle 10 000 inimese. Võrdluseks olgu meenutatud, et mullu loendati 4000 inimese ringis. Siis oli kavas üle 150 arutelu, nüüd 224 seinast-seina teemavalikuga arutelu. Kolmas festival on teinud kahtlematult rahva hulki haaravalt suure hüppe edasi.
Selge, et nii laia haardega mõttetalgutelt saab üks inimene ainult pisikese osa kätte ja mõnegi tera võib üles nokkida puht juhuslikult. Esimeseks sooviks oli kuulda proua Ilvest. Miks? Täpselt ei tea. Võibolla sellepärast, et lootsin vähemalt esimestel tundidel säästa kõrvu väitlustest poliitika teemadel. Läks siiski teisiti. Esmalt kandsid jalad ja uudishimu mind valli seesmiselt nõlvalt alla kõrge torni eest mööda ja otse ees paistva kõrge künka otsast paistva julgeolekuala sildi juurde. Teel peatas mind sõbraliku olemusega härrasmees, kes pakkus sinimustvalgeid ja NATO lipukesi. Kohe kandus vestlus isamaa hoolivusele ja jumalaga jättes ulatas mees voldiku, mis annab 20 küsimusele vastuse NATO kohta. Kindlasti vajalik lugemine, kui midagi meelest läinud või teadmine hoopis puudulik.
Siis kohtasin tihedas inimsagimises meest, kelle teeneks võib julgelt pidada paljusid kasulikke ettevõtmisi eesti rahva teenimisel. Jutuajamine oli konstruktiivne ja tulemuslik, nagu poliitikud ja diplomaadid sageli pärast kohtumist ütlevad. Mina ei ole poliitik, aga Jüri Trei on välisministeeriumi nõunik ja väga toimekas ühiskondliku elu edendaja. Leppisime põhimõtteliselt kokku, et suure tõenäosusega leiab ta järgmise kuu teisel poolel võimaluse külastada Sindi linna, millest ollakse mõlemapoolselt huvitatud.
Seejärel leidsin lühikese ekslemise järel ennast julgeoleku ala asemel hoopis Keskerakonna telgi lähedalt, kus parajasti Yana Toom juhtis arutelu teemal „ETV+ ehk milline on Eesti lõimumispoliitika tulevik?“ Väitlejates tundsin näo järgi ära Mailis Repsi. Tundmatud olid Vadim Belobrovtsev ja Artjom Suvorov. Hiljem googeldades sain teada, et esimene on Kristiine linnaosa vanemaks saanud ja teine kinnitatud hiljuti Tartu abilinnapeaks. Mõlemad rääkisid eestlaste ja venelaste usulisest ja mõneti kultuurilisest sarnasusest. Nad nägid suuremat probleemi täiesti teistsuguse religiooni ja kultuurilise taustaga uusimmigrantide saabumises. Peatselt saabuvate pagulaste lõimimine polevatki nii hõlbus, kui püütakse peavoolu meedias ning valitsevate poliitikute peades arvata. Väitlus näis huvitavana, aga kauaks kuulama ei jäänud, sest Andres Arrak huvitas mind hetkel veelgi rohkem.
Ühest kohast teise astudes märkasin neoonvärvides vesti ja selle seljal kirja: „Reeturliku piirilepingu vastu.“ Pärnumaal elav IRL-i liige Jaan Roosnurm on oma seisukohta kaitsnud Tallinnas ja Pärnus paljudel kordadel varemgi.
IRL-i vabalaval kõneldi teemal „Uus Eesti majandus: milline ja kellega.“ Arrak paelub mind alati ajalehtede arvamusveerul või mõnel avalikul esinemisel sõna võttes. Sama köitvalt mõjus tema mõttekäsitlus seegi kord. Paraku kaotasin antud juhul varsti huvi. Nähtavasti sobib Arrak siiski paremini iseseisvaks esinemiseks, mitte arutelu juhiks. Liiga vähe jäi võimalusi teistele arutelus osalemiseks ja tema poolt püstitatud küsimustele vastamiseks. Anvar Samostit oleksin tahtnud Arraki küsimustele vastamas kuulda palju rohkem.
Väikese pettumusega lahkusin üsna kiiresti, kuid siiski mõttega minna sama telgi juurde veelkord tagasi. Tahtsin kuulda vastust küsimusele, kas Tsahkna astub Laari kingadesse ja kas võiks loota isamaa kolmandasse tulekusse? Tegelikult olin juba enne küsimuse asetust seadnud ennast eelarvamuste võrku ja ei näe Tsahknas Laarile väärilist järglast. Võimalik, et samamoodi arvab ka Laar ise. Või kuidas seda mõista, et Laar ei saatnud erakonna auesimehena viimasele suurkogule isegi mitte kirjalikku tervitust, kui endal polnud võimalik isiklikult kohale minna?
Kliimamuutuste alalt möödudes jäi kõrva kriipima repliik, mis kõlas Marko Pomerantsi häälel: „Ma ei loe ühtegi ajalehte, välja arvatud Viruma Teataja.“ Kuidas nii? Kas keskkonnaminister ei peagi oluliseks seda, mida riigis räägitakse, arvatakse, otsustatakse, tehakse? Või toovad palgalised sõnumitoojad igal päeval ministrihärra kõrvadele kõige meeldivamad uudised hommikukohvi kõrvale lauale? Võibolla arvan siiski ülevõimendatult kriitiliselt ja tema väljaütlemisel on ka täiesti mõistlik seletus!
Taaskohtumised tuttavate ja vähem tuttavatega on üks arvamusfestivali loomulik osa. Raik-Hiio Mikelsaar on teinud ära suure tänuväärse töö Karl Rammi ja Gustav Wulffi 150. sünniaastapäeva tähistamiseks. Aga arvamusfestivalil oli professori meelel juba riigireformile mõistliku lahenduse leidmine. Keegi pärnakas, Pärnu volikogu ümarlaua innukas osaleja, peatas mind küsimusega, miks Maalehe veebis ei ilmu enam aastaid toimetatud Pärnumaa uudised eraldi rubriigina ja blogiversioonis? Seda on korduvalt varemgi küsitud ja päris head vastust ei teagi anda. Aga küllap on igal asjal oma aeg ja igavene ei ole miski siin ilmas. Üllatusena kuulsin esmakordselt Paide vallil ja Keskväljakul paaril juhul, et mitmed peavad Külauudiste portaali Maalehe osaks. Ei ole. Tegemist on Eesti Kodanikuajakirjanduse Seltsi väljaandega.
Eriline soov oli kuulda Oleviste kiriku aktiivse liikme Riina Solmani juhitavat arutelu perekonna mõtestamisest ja toetamisest. Alles kõrge torniga kiriku ette jõudes taipasin, et olin päevaga eksinud. Heal meelel näeksin, et järgmisel aastal oleks kirikute alale asja ka juba festivali esimesel päeval. Kuna olin juba all-linna tagasi tulnud, siis tutvusin viimaks ka sealse festivali alaga põhjalikumalt.
Keskväljaku nurk, kust algab Pikk tänav, oli suletud lavaga. Sõnavõtjatest tundsin juba eemalt ära Svjata Vatra solisti Ruslan Trochynskyi. Temaga ühes olid teemat „Ukrainalsed: kuhu läheb isamaa?“ arendamas veel kunagine Komsomolskaja Pravda töötaja Oleg Samorodni ja Ukraina rahvusvahelise fondi „Taassünd” asedirektor Inna Pidlsuka. Kuulajate poolelt paluti oma arvamust avaldada Eesti kirjandusteadlasel, semiootikul ja poliitikul Mihhail Lotmannil, keda samuti igal võimalikul juhul huviga kuulan. Ukrainlaste lugu jäingi vast kõige pikemalt kuulama ja imestasin, et nende muret pole jäädvustamas Eesti ajakirjanduse telekaamerad, mikrofonid ja teistsugused tehnilised abivahendid, mille juurde kuuluksid muidugi ka targalt kaasa mõtlevad ajakirjanikud. Annely Akkermann kiitis Ruslan’i, kes teeb oma rahva heaks suurepärast tööd. Ruslan on korduvalt ka Kihnut külastanud ja juba reede hilisõhtul esines ta Vene Filmi Päevade avamisel Peipsi äärses ambulARTooriumis, kus võisin teda taas ka ise kuulda.
Paide Arvamusfestivalilt lahkudes tunnistasin endale, et alati ei lähe kõik päris nii nagu oled alguses kavandanud ja tegelikult ega peagi iga kord kõigest plaanitud täpsusega kinni hoidma. Ootamatud kohtumised ja vahetud isiklikud vestlused on samuti head ning sama kasulikud kui pikalt kestvad arvamusliidrite algusest lõpuni ära kuulamised.
Urmas Saard