Võidupüha eelsel päeval lõppes Läti Vennashaudade Komitee ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu koostööprojektina läbi viidud kahe riigi noorte ühislaager Võnnu mälestusmärgi juures, kus meenutati Saksa Landeswehri üle saavutatud võitu.
22. juuni ennelõunal saabusid Koiva jõe lähedal asuvasse linna mõnikümmend Läti ja Eesti noort, kes olid kümnekonna päeva kestel saanud üksteisega headeks tuttavateks ja püüdnud paremini eneste jaoks teadvustada kahe rahva sarnast ajalugu.
1919. aasta 19.–23. juunini peeti Võnnu lähedal Saksa Landeswehri ja eestlaste vahel lahingut, millest eestlased väljusid võitjatena. Seda ajaloolist võitu pühitsetaksegi nüüd jaanilaupäeval võidupühana. Laagri vanem Edgars Gertners ütles, et igal aastal kogunetakse Võnnu kesklinnas kõrguva Saaremaa dolomiidist valmistatud mälestusmärgi juurde, kus mälestatakse Läti pinnal toimunud otsustavates heitlustes langenud sõjamehi. Paljude teiste kõrval oli mälestuspäeval esimeste seas Tõnis Nirk, Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Läti Vabariigis. Muidugi oli kohal ka Maris Niklass, endine Cēsis’e rajooni direktor, keda teatakse väga innuka sealsete Vabadussõja haudade korrastajana. Samuti toimus tema eestvedamisel Läti poolne initsiatiiv, et purustatud monument saaks uuesti taastatud. Auväärsete inimeste rivis oli meeldiv näha ka Pärnu Koidula gümnaasiumi õpilast Ats Kaldmad, kes asetas lillekimbu mälestusmärgi jalamile.
Üldiselt jääb mulje nagu teatakse lätlaste seas väga vähe eestlaste panusest Läti riigi toetamisel, aga Maris Niklass kinnitab, et 18 tuhande elanikuga Võnnus tuntakse ajalugu siiski võrdlemisi hästi. Võnnu all toimunud võitlustes langes eestlasi võrreldes lätlastega ligikaudu kümme korda rohkem.
Vaatamata kahe riigi vaheliste suhete madalseisule avati mälestussammas 1924. aastal, kuid kahjuks viiekümnendatel see õhati. Aastatel 1993 kuni 1999 oli Jüri Trei Eesti riiklike tseremooniate peakorraldaja. Seepärast küsitigi Läti poolelt 1998. aastal just Treilt, kas Eesti saaks abistada Võnnu võidusamba taastamist? Trei esitas Eesti valitsusele taotluse 200 000 krooni saamiseks. Taotlus rahuldati alles kolmandal katsel tänu Trei järeleandmatule pealekäimisele. Seepeale eraldas Läti valitsus 500 000 EEK-i. Oma toetuse andsid 10 000 krooniga ka Kanada eesti vabadusvõitlejad ja mitmed teisedki. Mitterahaliselt toetas Tallinna Sadam, kes abistas materjali vedamisel võimsa tehnikaga. Saare maavanema Jüri Saare soovitusel lepiti tööde teostamise osas kokku kiviraidur Volli Saiaga.
Vabaduse obelisk püstitati varem asunud Lenini koha kõrvale ja avati 1998. aasta 18. novembril, Läti Vabariigi 80. aastapäeval. Mälestusmärgi soklil olev epitaaf mõjub pisut kuidagi mõistatuslikult. Eesti relvavendade auks ja mälestuseks on lätikeelse kirja „No zobena saule lēca“ all ka eestikeelsed sõnad “Mõõgast tõusis päike”. Allpool samuti tekst kahes keeles, eesti keeles „Langenud kangelastele“. Aastad 1919 ja 1920. Samba tippu kaunistab päikese kiirtes särav kuldne kuul.
Treid autasustati Läti Kolme Tähe ordeniga, mis anti kätte samba pidulikul avamisel. Tunnustuseks tänuväärse töö eduka lõpule viimise eest annetas president Lennart Meri kohapealsele kesksele hingele Maris Niklass’ele järgmisel aastal Kotkaristi kuldristi, hiljem ka Kaitseliit oma Valgeristi.
Lõunapaiku toimus esmakordselt sakslaste ja lätlaste vaheline näidislahing. Paraku selles näitemängus nägi lahinguväljal üksnes Läti lippu ja eestlaste enamuse osalust polnud näha. Siiski andsid plahvatuste imiteerimised, paukpadrunitega tulistamised ja mees mehe vastu võitlused mõningase aimduse ammustel aegadel läbi elatud päevadest.
Väheke jäi aega ka muistse Liivimaa pealinna ordulinnuse varemetega tutvumiseks. Võnnu läks 1201. aastal Mõõgavendade ordu valdusse ja 1209. aastal hakkasid ristisõdijad ehitama ordulinnust, mille valmimiseni kulus aastakümneid. Võnnu alguseks loetakse 1206. aastat, aga muinaslinnus võis tõenäoliselt olla olemas ka juba 11. sajandil.
Esmapilgul tundus ootamatuna lugeda suurelt plakatilt Johann Köleri nime, aga linnal on meiega ajaloolisi sidemeid. Elas ju Köler seitse aastat Võnnus, tänuks maalis kunstnik Jaani kirikule altaripildi Kristusest.
Urmas Saard