Lätlaste hümn kõlas Uus-Jaani kalmistul võimsamalt

Läti Vennashaudade Komitee ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu koostööprojekt „Ühist ajalugu taaselustades“ tõi pühapäeval Tartusse Läti küttide rügemendi sõdurite ja Läti põgenike ühishaudade platsile talgutöödele ning mälestustalitusele ühtekokku 70 eestlast ja lätlast.

Ave Aaslaid Sindi gümnaasiumi õpilastega Uus-Jaani kalmistul Foto Urmas Saard
Ave Aaslaid Sindi gümnaasiumi õpilastega Uus-Jaani kalmistul. Foto: Urmas Saard

Keskpäevaks koguneti Uus-Jaani kalmistule üle riigi mitmest paigast: Tartust, Tallinnast, Pärnust, Saardest, Sindist. Sindi gümnaasiumi 8a klassi klassijuhataja Mariko Passel tuli kohale oma 15 õpilasega, ühes oli ka lapsevanem Ave Aaslaid, kes alustas samade õpilaste õpetamist esimeses klassis. Teekonnale asudes võeti kaasa rehad, labidad, harjad ja muu tarvilik. Eesti Lipu Seltsi noored abilised võtsid kaasa ka 6 suurt sinimustvalget kandelippu ja ühe veelgi suurema Läti lipu. Presto bussijuht Hans Rihvk vaatas, et riikide sümbolid oleks hästi pakendatud ja pikal reisil eeskujulikult hoitud. Viimasel minutil saabusid veel äsja Krulli kohviku ahjust võetud lihapirukad, et keset töö tegemist ei peaks mitte keegi oma kõhukorinat kuulma.

Eestlasi kogunes kalmistule arvatavalt üle kolmekümne. Teiste hulgas muidugi Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu president Meelis Pääbo ja tegevdirektor Tiina Tojak, kes oli terve ettevõtmise peakorraldaja. Ruuben Kaalep, EKRE volikogu ja noortekogu liige, eelistas oma väikese salgakesega samuti ühineda lõunanaabritega, kuigi paljud teised tema erakonna kaaslased võtsid pühapäeval nõuks avaldada meelt pealinnas, Lossi platsil. Kaalep selgitas, et poliitikute suured teod algavad väikeste asjade ära tegemisest ja tunnustas Läti poliitikute osalemist mineviku mälestamisel mitte ainult sõnades, vaid ka tööle käsi külge lüües.

Tiina Tojak, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektor ja Juris Bone, Läti Vabariigi suursaadik Eestis Foto Urmas Saard
Tiina Tojak, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektor ja Juris Bone, Läti Vabariigi suursaadik Eestis. Foto: Urmas Saard

Lätlased olid kümnekonna inimesega arvukamalt esindatud. Ennast säästmata ja heas sportlikus vormis vihtus tööd teha Juris Bone, Läti Vabariigi suursaadik Eestis: puhastas kruusateed juurikatest, istutas lilli ja puhastas monumenti.

Monumendi puhastamine oligi üks suuremaid ettevõtmisi. Andis Siliņš tegi ligemale paar tundi jutti survepesu, tungides jõulise vihmutusega kivimi sügavaimatesse pooridesse. Monument on valmistatud Allaži travertiinist, mille sarnast kivimit Eestis ei leidu. Settekivim on tekkinud lubjarikkast allikaveest väljasettinud lubjast ja koosneb, nii nagu lubjakivi või marmorgi, kaltsiidist. Minu uudistavat pilku tabas Pēteris Korsaks, kes tutvustas ennast Läti Ajakirjanike ja Kunstnike Liidu liikmena. Ta on ka fotoajaloolane ja Läti Kolme Tähe ordeni kavaler.

„Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud vabadusvõitluse aastatel koondusid sajad Läti kütipolkude sõdurid ning sõjapõgenikud Tartu ümbrusesse, kus surid vigastustesse või haigustesse,“ jutustas Korsaks. Nii leidiski Puiestee tänaval asuval Uus-Jaani surnuaial oma viimse puhkepaiga 98 sõjapõgenikku ja 180 Läti kütti. Läti Vennashaudade Komitee asus 1925. aastal ise matmispaika hooldama. Paar aastat hiljem otsustati asukoht haljastada ja püstitada monument arhitekt Aleksandrs Birzenieks’i kavandi järgi, mis kujutab sarkofaagi või altarit. Algselt asus monumendi ülaserval pronksist kera ja sellel 1,5 meetri pikkune raudrist. Ametlik avamine ja pühitsemine toimus 1930. a 28. septembril.

Korsaks meenutas, et Nõukogude okupatsiooni aastatel kasvas matmispaik võsasse ja oli täiesti hooldamata. „Mäletan kõike täpselt, sest mul on tehtud vajalikud märkmed. 21. aprillil 1988 tulime siia, meid oli 61 inimest ja Andris Grūtups juhatas kõiki töid. Pronksist kera asendati kivist keraga ja rist taastati,“ rääkis Korsaks, kes ka ise vahepeal monumendi liivakivist lihvitud plaadi nühkimiseks harja kätte võttis.

Ēriks Eriksons Foto Urmas Saard
Ēriks Eriksons. Foto: Urmas Saard

Suure ala korrastamisel lõid kaasa Läti Riia 1. gümnaasiumi, 2. gümnaasiumi ja 45. keskkooli õpilased. Puhastati matmispaika ümbritsevat betoonivalu samblast. Kindral Kārlis Krēsliņš eemaldas pika müüritise sisse kasvavat murumätast. Ilze Salnāja-Värv on Tartu Läti-Eesti Seltsi liige, kellega tutvusin möödunud aasta augustis Läti-Eesti noorte ühislaagris. Ka siis kandis ta Alsunga rahvariide mustriga üleõla kotti ja oli sama särav nagu nüüdki. Ilma tema vahenduseta oleks olnud üksteise mõistmine märksa keerukam.

Töö tegemisele järgnes pidulik lippudega valveseisak. Süüdati küünlad ja pärjad asetati mälestusmärgi jalamile Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu ning Läti Vennashaudade Komitee poolt. Suursaadik Bone avaldas lootust, et Läti Vabariigi sajandaks juubeliks saab Läti küttide ja sõjapõgenike matmispaik väga eeskujulikult korda. Analoogne matmispaik asub ka Narvas, kus olukord pole Tartuga võrreldes mitte nii hea, aga suursaadik usub, et sealgi võetakse asi suuremalt käsile.

Maris Niklass, Võnnu linna saadik, Eesti Valgetähe ja Kotkaristi kavaler rääkis praktilistest võimalustest ning Võnnu ettevõtjate toetusest. Ta loodab ka suursaadiku sõnalisele toetusele. Tiina Tojak lisas juurde, et Niklas on olnud aastaid Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu jaoks väga tegus ja tõsiselt võetav partner, kellega ühiselt palju asju ära tehtud.

Sõna võttis ka Teodors Nigulis, Arhitektuuri magister, Bralu kapu komiteja (Läti Vennashaudade Komitee) juhatuse liige, Soome Lõvi ordeni kavaler. Tema kõnet refereeris Bruno Javoiš, Tartus elav Läti vabadusvõitleja: „Tartu oli see piirkond, kus formeerus brigaad, mis läks Lätile appi. Läti Vabariigi enda jõududest jäi väheks, et saada Landesweri välja Põhja-Lätist. Laidoner ütles tookord: kui me nüüd ei lähe Lätile appi, siis on sakslased varsti Tallinna all. Nigulis tänas eestlaseid Läti haudade korras hoidmise eest.“

Martinš Mitenbergs, Läti sõjamuuseumi esindaja, andis Tartu Läti-Eesti Seltsile üle Eestis langenute või hukkunute lätlaste nimekirjad, mis paraku on veel puudulikud. „Aga loodame ja üritame kõik teha, et saame lõpuks nimekirja terviklikult kokku,“ ütles Mitenbergs.

Tartus Läti küttide rügemendi sõdurite ja Läti põgenike ühishaudade mälestusmärgi juures Foto Urmas Saard
Tartus Läti küttide rügemendi sõdurite ja Läti põgenike ühishaudade mälestusmärgi juures. Foto: Urmas Saard

Raiviš Zeltīts, Läti erakonna Rahvuslik Liit peasekretär, kinkis Tiina Tojakile tänuks suure töö eest Läti partisanidest jutustava mahuka raamatu, milles on juttu ka eesti metsavendadest. Zeltīts kinnitas, et nii nagu mõlema riigi vabadussõja ajal ja okupatsioonide perioodil, vajatakse nüüdki naabrite vahelist teineteise abistamist.

Pidulik mälestustalitus lõpetati kahe riigi hümnide ühisel laulmisel. Sedakorda väärisid lätlased oma riigi hümni laulmisel suuremat kiitust kui eestlased. Eestlaste au päästis Ruuben Kaalep, kes võttis ebalevalt alanud laulmise juhtimise kindlalt enda häälepaelte vedada. Ka Läti hümni suutis ta laulda vägeval ja selgesõnalisel häälel.

Lõpuks andis Tiina Tojak teada, et juunis toimub Põhja-Lätis kahe riigi ühislaager sarnaselt möödunud aasta augustis toimunud laagriga Eestis. Laager lõpeb 22. juunil Võnnu lahingupaika meenutades. Hiljem Soo puhketalus keha kinnitades ja päeva lõpetades teadis Andis Siliņš, et mais tahetakse kusagil Lätis korraldada veel üks talgupäev, kuhu oodatakse taas ka eestlaste osalemist.

Urmas Saard