Pärnu Muuseumi fuajees avati näitus EKA ja TTÜ tudengite töötoast Sindi kalevivabriku tuleviku teemadel. Näitus jääb avatuks kuni 30. aprillini.
Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri-, restaureerimise- ja sisearhitektuuri- ning Tehnikaülikooli inseneriõppe tudengid koos juhendajatega kogunesid juba taditsiooniks saanud töötuppa, et mõtiskleda hüljatud maastike teemadel. See on sarjas neljas interdistsiplinaarne töötuba. Eelnevatel aastatel on otsitud ideid Kohtla-Järve põlevkivitööstuse vanale õlitornile, Katariina kirikule Tallinnas ja Paluküla kirikule Hiiumaal.
Seekordne patsient, Sindi Kalevivabrik, on ühistöötubade eelkäijatest kõige mastaapsem objekt, millele lisandub ümbritsev inspireeriv romantiline loodusmaastik ja nostalgiat täis väikelinn.
Sindi Kalevivabrik, meie vanema tööstuspärandi au ja uhkus on läbi elamas protsesse, mida paljud tema saatusekaaslased kaasaegses Euroopas on tänaseks päevaks juba läbi teinud või sarnaselt tegemas, otsides endale uut nägu – identiteeti.
Globaaliseeruv maailm ja sellega seotud majandusmudel mõjutas käesoleva sajandi alguses Euroopa tekstiilitööstust kaunis radikaalselt. Masstootmisele suunatud rõivatööstus, olles ka Sindi vabriku kliendiks, viis oma tellimused veelgi odavama tööjõuga Aasiasse. Vanade hoonete tüpoloogia ei sobinud juba ammu uuele tehnoogiale ja moodsatele tootmisprotsessidele. Sindi ajaloolisest tööstuse sisseseadest sai vanaraud ning hoonetest jäid tulekahju järel alles vaid müüride vahelised tühimikud, kus arusaamatu, milline ruum on väljas, milline sees.
Võimas tööstusmaastik, mis üle-eelmise sajandi alguses sünnitas enda ümber uue linna, olles urbaniseerumisprotsessi musternäidis, jäi iseendaga üksi. Keskusest sai perifeeria, kus demograafiline olukord ei ole täna kõige lootusrikkam – linn kahaneb ja sumbub iseenda olemisse.
…ja ikkagi, justkui vastuvoolu ujudes, tiksub kuskil ketrusmasin, keegi puhastab liivaga metalli, vanas sepikojas toimetavad metallimeistrid, jões kasvatatakse kala, on kohvik ja ostukeskus. …ja siiani kehtinud majandusmudelid otsivad endale alternatiive, teistsuguseid reegleid, mis muutunud keskkonnale ja ühiskonnale sobilikumad. Sellistes olukordades on perifeeriad alati andnud ainest interpretatsioonideks ja uute ideede sünniks.
Kuidas läheneda nii mastaapsele kompleksile, kui investeeringuteks napib finantse nii omanikul kui ka omavalitsusel? Kuidas peatada lagunemisprotsessid ja millised on restaureemise kontseptsioonid, kui ehitiste müürid silmnähtavalt nagu liivana sõrmede vahelt pudenevad? Kuidas tajuda objekti ja temast või tema ümber tekkivat atmosfääri? Millised on objekti ja ümbritseva suhted? Kas hetkel varemetes seisvast hiigelobjektist võiks saada Sindi linna taaskäivitaja? Kuidas siduda linn tehase ja tehas jõega, et siis linn ja jõgi omakorda kohtuksid? Kuidas tagada konstruktsioonide püsivus ja kas nendega üldse on võimalik veel midagi ette võtta?
… või on selles kaduvas meie ajastule midagi olemuslikku?
Nendele küsimustele otsisid vastust erinevate erialade üliõpilastest moodustatud 4 töörühma. Koos kuulati loenguid erinevate erialade esindajatelt, vaimustuti objektist endast ja Sindi linnast ning arutati, vaieldi, visandati, maketeeriti 3 päeva, mille tulemusena sündis 4 omanäölist ideed.
Urmas Saard