MTÜ Lastekaitse Liit taunib igasugust laste sildistamist ja halvustamist meedias. Sellist käitumist on kahjuks aga eile õhtusest ETV Pealtnägija saatest alates teinud mitmed meediaväljaanded Nissis elava 14- aastase lapse suhtes.
Ajakirjanikel on alati kohustus töötada lapse parimatest huvidest lähtuvalt ning isegi siis kui lapsevanem ise pakub oma alaealist last puudutavad teemad välja, tuleb neist loobuda kui need kahjustavad lapse huve.
Lisaks on isikuandmete kaitse seaduse § 4 lõige 3 järgi delikaatsed ning avaldamisse mitte puutuvad andmed terviseseisundi või puude kohta, mis tähendab, et avalikkusele on nende jagamine keelatud.
Paha last ei ole olemas – lapse käitumishäired võivad olla tingitud nii sellest, et lapsevanem ei suuda olla vanemlikult mõjus ning füüsiliselt saab selle eest karistada laps. Enamasti on karistaja ise kogenud lapsena samasugust kohtlemist. Kui inimese vaimsest ja/või füüsilisest piirist lapseeas pidevalt üle sõidetakse, hakkab ta sama tegema teistega.
Teine variant on see, et lapsel on diagnoositud meditsiinilised käitumishäired. Tundeelu ja käitumishäiretega lapsed vajavad nii erikoolis kui ka tavakoolis professionaalseid teenuseid vastavalt individuaalsele profiilile, vajadustele. Tihti näeme aga valusalt, et hariduslike erivajadustega lastele pole teenus erinevatel põhjustel siiski kättesaadav. Laps, kes kogeb oma võimetega ja eripäradega arvestavat õpet ja inimlikku hoiakut ei keeldu üldjuhul kooli minemast.
Pereterapeut Merit Lage sõnab: “Antud juhtumi kõige valusam osa seisneb vastuse lükkamises lapsele. Vastutus täiskasvanu ja lapse vaheliste suhete eest lasub alati täiskasvanul. Suurt rolli noore inimese praeguses vastupanus, käitumisraskuste süvenemises, vägivaldsuse kasvamises ja usalduse kaotuses mängivad teda ümbritsenud täiskasvanute suhtumine ja varasemad möödalaskmised. Näiteks vajavad hüperkineetilise käitumishäirega lapsed turvalist, stabiilset, rutiinset päevakava, kus on oma osa nii distsipliinil kui ka tunnustusel. Kõneall olev noor on aga pidanud kooli vahetama seitsme aasta jooksul viiell korral ning teda nimetatakse “eesti kõige halvemaks lapseks”.”
Vale eesmärgiga tehtud meediakajastus võib probleemi olemust kui sellist tõsiselt moonutada ja eirata, tehes sellega probleemi lahendamisele karuteene. Hoiaku võtmine, justkui on lapse ümber olevad täiskasvanud kõik endastoleneva teinud, kuid laps on ikkagi paha, allumatu ja üleüldse lootusetu, on taunimist väärt. Nii riigi kui ka MTÜ Lastekaitse Liidu seisukoht on, et “lootusetuid” lapsi ei olemas ning vastupidise juurutamine on põhimõtteline ja jäme riive lapse õigustele.