«Varstu koolin oll’ seost sügüsest vaia tüüoppusõ oppajat. Ma küsse Ale (Sprengi Ale, direktri – UL) käest, et Mõnistõn anna taad võru keelen, kas Varstun ka saa anda, ja tä lubasi,» ütles Aivar. «Näüs, kuis lätt, a latsõ omma latsõ, ega nä sis Varstun tõistõ olõ-i!»
Mõnistõ koolin võtt’ võrokiilne tüüoppus periselt huu sisse joba mineväst sügüsest. «Asi nakas’ pääle tuust, et osa latsi kõnõlõs kotun kah võru kiilt,» seletäs oppaja. «Võru keelega om ju niimuudu, et ku kiäki tõnõ kõnõlõs, sis kõnõlõt esi õkva vasta kah. Latsõ naksi esi tuuga pääle, et võissi võru keelen kõnõlda – mille ei sis.»
Aivar kõnõlõs, et ku mõni lats mõnõst as’ast arru ei saa, sis seletäs tä tuu kas pikembält vallalõ, kõnõlõs aigupite vai peräkõrd ütles eesti keelen är.
Miis piät mõistma väist peon hoita!
Jalandi Aivar om poissõlõ tüüoppust opanu edimädse huuga pia kümme aastat, tõsõn jaon lätt säitsmes aasta. Tä ütles, et aastidõga om lännü käsitüü oppaminõ rassõmbas. «Tuu om õkva tunda, kas latsõl om üts vanõmb vai mõlõma vai om hoobis vanaimä kasvata,» ohkas tä. «Hariligu perre lats mõist rohkõmb ja taht parõmbalõ tetä.»
Hädä om tuun kah, et ilmaelu om maru kipõs lännü ja lats ei mõista infomürä seest tähtsämbät vällä sorti. «Ma ei olõ arvudi vasta, a kõkkõ õks sa arvutiga ei tii. Ku väist peon hoita ei mõista, sis mu meelest om iks midägi vika mehe man,» löüd Aivar. «A mõni lats kaes: mis ma taast esi tii, ma lää osta poodist…»
Mõnõlõ tõsõlõ latsõlõ miildüs jäl algusõst pääle väidsega mürrämine, ummi kässiga midägi tetä. «Ku ma näe, et tä taht, a ei mõista, sis om mu tüü tälle opada, kuis taad asja tetäs,» seletäs Aivar. Latsõ esi tahtva valli, midä tetä. «Üts nuurmiis tekk’ velele sünnüpääväs puust kopaga traktori,» kõnõlõs oppaja. «Imäle om tettü lõikmislaudu, puulohitsit, võiuväitsi…»
Poisi tahtva tetä sändsit asjo, miä liigusõ. Tuu siän sõamassinit ja püssämudõlit. «Tuu om katõ otsaga asi. Kost ma tiiä, midä tä tuuga perän tege?» tunnistas Aivar. «Ragulka ja vibuga om kah sääne lugu, et noid ei taha tetä, selle et kultuurimaja om õigõ lähkün ja tuul omma peris suurõ aknõ…»
Seoilmaaigu pruuvva ka tütärlatsõ puutüüd ja Aivar tunnistas, et näil tulõ peris häste vällä. «Ma olõ poissõlõ ütelnü, et pia om nii, et ti istuti õnnõ arvudi ja telega takan, tütärlatsõ, vähä tuust, et tegevä süvvä, tegevä kotun kõik as’a esi är.»
Tütrigilõ miildüs tsipa tõistmuudu asjo tetä. Näütüses tekk’ üts hobõsõtalli hobõsidõ nimesilte.
Maal saa latsi parõmbalõ opada
Aivar om tuud miilt, et maal saa oppaja latsilõ parõmbat haridust anda. «Midä vähämb latsi klassin, tuud parõmbalõ saat egäütega tegeldä,» kõnõlõs tä. «Meid oll’ 32 tükkü klassin – tuu es olõ hää! Mul om meelen tüüoppusõ tunn: anti ravvatükk kätte ja üteldi, et tuust piät vassar saama. Poolõ aasta tüü ja midä ma tuu vasaraga tii?»
Aivaril olõ-i Tal’nan eledü ao kotsilõ ka muud hääd vällä tuvva. Et timä imä ja vanaimä omma Varstu kandist peri, naanõ Mehkamaalt, sis kolisigi Aivar päält sõaväke tagasi juuri mano. «Ku ma taha mürrä ja mürrämist, sis ma lää liina, a ku ma piät sääl kõik aig olõma, sis tuu väsütäs,» löüd Jalandi Aivar. «Siin om mul jõõveeren elämine ja latsi om muiduki parõmb maal kasvata.»
Harju Ülle, Uma Leht