Kehväst mar’a- ja seenesaagist on meediän pall’o juttu olnu. Ma mõtli sis, et lää esi uman Urvastõ vallan mõtsa kaema. Ei saa ju nii olla, et midägi ei saa. Edimäst kõrda lätsi mõtsa luurama joba tsipakõsõ päält jaanipäivä, haardsõ kats tütärd ja imä kah üten. Mõttõn olliva kikkaseene. Sõitsõmi Ess-suuhu.
Tsipa aigu sõkmist müüdä mõtsa ja edimädse seene olli löütü. Väega tsill’ukõsõ olliva tõsõ, nigu särginöpsi. Ja nätä oll’, et mi es olõ edimädse, kes noid nöpse kaeman olli käünü. A nigu kõgõ sis, ku nakkat kodominemise mõttit veerütämä, lövvät tuu õigõ kotusõ. Terve mõtsaalunõ oll’ palosiini paksult täüs, säändse vähäldäse ja kõik puhta kah.
Veeränd tunni korjamist ja kolm pangi olli kuh’aga täüs. Mariniirse hindäle kümme purki siini, seoaastadsõ edimädse purgi. Vahepääl oll’ laulu- ja tandsupidu, päält tuud põrutimi imä ja tütridega vahtsõst mõtsa, seokõrd mustikit otsma. Tutva, kes õks egä aasta noidõ korjamisõga hindäle hää palgalisa tegevä, es olõ esiki mõtsan käünü. Ega nä vast es lää kah sinnä umma aigu raiskama.
Pangi käevangun ja kombaini kanglin, marssõmi Pokumaa kanti mõtsa, vana hää kotusõ pääle, kost egä aasta õks kor’at om. Joba edimädse varrõ, mis vasta tulliva, olli paksult marju täüs ja ku platsi pääle saimi, sis õnnõ sinet’ vasta. «Rummal jutt, et marju ei olõ. Tulõ õnnõ kotust teedä,» sai tuukõrd mõtõldus ja paari tunniga olli üten võedu anoma marju täüs kor’adu. Kotun puhasti mar’a är ja kaaldsõ üle – 15 killu mustikit, peris häste. Muiduki tahtsõva latsõ taskurahha tiini ja arvssiva, et nuu mar’a võissi maaha müvvä.
Et seo ilma aigu käü suurõmb kauplõminõ Internetin, sis pandsõ ma kah uma mar’a Facebookin müüki. Puul tunni ja mar’a müüdü. Kotost tulti ja viidi minemä. Taheti viilgi. Perän mõtli, et olõs võinu oksjoni tetä, tahtjit olõs hulga olnu, las nä sis paknu. Noilõ, kes ilma jäivä, lubasi suurõ suuga, et ku viil marja lää, sis korja näile kah. A ei olõ mul inämb säänest vidämist olnu. Järgmädse mustigamõtsa omma olnu väega hõrrõ, kost müümise jaos ei olõ midägi kor’ada. Hindäle mõnõ liitri mustikit vabarnidõga segi olõ õks saanu, a suurt saaki ei olõ.
Tuu iist olõ egä kõrd puul pangi kikkasiini saanu ja viimäne kõrd korssi karmanitävve naistõpunahaina üte raotu päält. Ega sis kõik tulõ kokko kor’ada, mis mõtsan ette jääs! Ei saa sorti, et ma täämbä korja õnnõ siini vai marju. Ja ku midägi ei saa, sis mõnusa jalutuskäügi saat õks, kuuman hainakuu mõtsan, kon õhk om paks egäsugutsist lõhnust ja sitikide-ritsikide suminast ja põdrasammõl (Islandi samblik) krõbisõs talla all. Tuu viimäne om kah hää karmanilõ pistä – õigõ rohi, ku köhä vaivas.
Kuulmetsa Heli, Uma Leht