«Lumõ püsümäjäämist om luuta detsembri keskpaigas,» ütel’ Räpinä luudusõmiis Lepiski Arvi. «Jaanuari keskpaigan paistus äkiline külmäsminemine ja veebruar om tõõlinõ talvõkuu. Kuu lõpun piässi külm tsipakõsõ perrä andma, a märdsi edimäne puul tulõ kah külmäpuulnõ. Põrõhõla näütäse luudusõmärgi, et keväjät om uuta päält 20. märtsi, ku lumi nakkas sulama.»
Luudusõ- ja talomiis Pulga Jaan kutsõ ilmakaemisõ jutu pääle kaema, miä sünnüs timä elämise takan lumbin. «Neo tsirgu omma kõik siiä tulnu,» selet’ tä. «Üte kotsilõ arvati, et tuu om vast väiku laukhani («Om siski valgõpõsk-laglõ, mere veeren harilik, om nättü rändämise aigu ka Peipsi veeren, a Antsla takan om timä nägemine tõtõst väega suur asi,» tiidse tsirgutundja Kalla Urmas pilti kaiõn – H.Ü.). Koskilt tä siiä tegüsi. Tä suurt ei pelgä, tulõ muru pääle kah. Mul om tsirkõ innembi kah tulnu, mõtspardsi. A paar-kolm tükkü. Nüüt ma lugõsi, et tan om üle kümne, suurõmb jago imädse pardsi. Tsirgu omma rahuligu ja hoitva elämiisi ligi. Näil ei paistu ollõv määnestki plaani siist är minnä.»
Pulga Jaan arvas’, et taa om üts märk, et eski ku lump kunagi kinni külmäs, luutva tsirgu tan ello jäiä. Puultõist nädälit tagasi pand’ Pulga Jaan tähele, et varblasõ naksi hirmsahe pessä tegemä. «Tunnus, et näil om määnegi võimalus seo sügüse viil üts kurn poigõ tetä,» märgot’ Jaan ja kitt’ varblaisi: hoiatasõ kannu kulli iist.
«Puu kah es taha lehti maaha laskõ, a põud oll’ ja puu es saa hindä vett kätte, lehtiga tõmbas uma vii är ja om parõmb talvõlõ vasta minnä. A ma arva, et tulõ määne talv tulõ, külh mi taa üle elämi!» kaes Pulga Jaan talvõ pääle rahuligu ja rõõmsa meelega.
Harju Ülle, Uma Leht