Jõgevalt võrsunud tantsutreener Joel Juht on peakorraldajaks tänavakultuurifestivalile JJ-Street Baltic Session, mille peakontserdil Nokia kontsertimajas esineb hip-hopi etteastega ka trupp, mille liikmete vanuseks 70+. Joel Juhtile esitab küsimusi Jaan Lukas.
Alustame festivali temaatikast. On tänavakultuur ennekõike linnadele omane kultuurinähtus või tasub selle märke otsida ka maapiirkondadest?
Me ei saa kultuuri võtta linna või maa järgi, see ikka sobib kõigi jaoks ja neid samu tegevusi saab ka teha väiksemates kohtades küll, aga jah, tegijatest on puudus.
Kui palju esinejaid tuleb festivalile teistest Eestimaa piirkondadest väljaspoolt Tallinna?
Teistest Eesti piirkondadest on tulemas kuskil 500 inimest ja kõik maakonnad on esindatud.
Võib-olla on teil infot ka selle kohta, et mõnest külast või alevist tullakse bussitäie seltskonnaga festivalile kaasa elama ja miks mitte ka kaasa tantsima?
Kahjuks paljud linnad ja ka vallad ei tahtnud sellel aastal noori aidata, kuid pean ära mainima, et ainukesena aitab sellel aastal Võru ja Pärnu linn transpordiga, et noored saaksid kohale tulla 20. oktoobril Nokia kontserdimajja.
Maainimestel, eriti kaugemalt tulijatel, on Tallinnasse sõitmine üsna kulukas. Mis põhjustel tasuks see kulutus teha just tänavakultuuri festivali nimel?
Esiteks kulu on kahe otsaga asi, et kui maksta mingi muu ürituse eest hullu hinda, kus pileti hind on umbes 70 eurot, siis on raha paljudel, aga kui tehakse kvaliteetasja, mille hind on maksimaalselt 18 eurot, muutuvad asjad kalliks. Väga suur erinevus on see, kui ostad 18 euro eest terve päeva pileti või maksad laululaval oleva kontserdi eest 70 eurot ja selle kestus on kaks tundi. See üritus on lihtsalt seda väärt ja see ei vaja pikemat seletust miks, sest see on Baltimaades ainulaadne festival.
Kuivõrd oleneb hip-hopi vastuvõtmine ja selgekssaamine sellest, kas inimene elab linnas või maal, kas elukeskkond üldse kuidagi mõjutab?
Elukeskkond kindlasti ei mõjuta, kuna mina ise olen pärit väiksest linnast Jõgevalt ega näe vahet, kas ma teen seda Tallinnas või kodukohas. Pigem on oluline laiendada silmaringi ja vahel käia Eestist ära, et tunnetus oleks õige.
Maarahvamajades harrastakse sageli rahvatantsu. Kas rahvatantsul ja hip-hopil võib ka sarnaseid jooni olla?
Kõik, mis on seotud liikumisega, on vägagi sarnane, lihtsalt muusika muudab rütmi ja tunnetust.
Teie treenimisel said hip-hopi selgeks ja esitavad seda Nokia kontserdimajas toimuval festivali peakontserdil naised, kelle vanuseks 70+. Kuidas selline vahva ja vapper seltskond kokku sai?
Ei saa öelda, et kuue trenniga nüüd hip-hop selgeks saadi, kuid esitame väga laheda numbri, kus kokku tantsib 14 vanaema ja üks vanaisa, kes jääb praegu veel avalikkusele üllatuseks. Tänu Prillitoosi saatele ja koostööle Reet Linnaga saime tehtud algul Prillitoosi saate jaoks sellise numbri ning siis mõtlesime, et miks ka mitte näidata seda ka suurel laval. Nii et üllatusi on veel tulemas.
Kas hea tahtmise korral võib hip-hopi ära õppida põhimõtteliselt iga memmede tantsurühm?
Loomulikult, see ei ole probleem.
Millised on teie enda suhted maaeluga ja kui palju on aega väljaspool linna energiat ammutada ja kuidas seda teete?
Kuna minu vanemad elavad maal, siis pean oma tiheda graafiku juures ikka kodus külas käima ja võin öelda, et mulle meeldivad vaiksed kohad. Minu missioon on aidata väikseid kohti ja oleme seda juba üritanud teha kõik koos terve tantsuperega 10 aastat.
Jaan Lukas