«Tüükotussõ pääle oll’ kats kandidaati: ma – naanõ – ja joodik miis. Joodikut nä es võta,» naard Võrolt peri Laidi Tiiu (49) tuud, kuis timäst sai Tarto Raatusõ kooli poissõ puutüüoppaja.
«Nüüt teemi nii, et ärmi võtami viimätsit laudu,» hel’os Laidi Tiiu kõva helü üle klassi. Tüüoppusõ tunni tulnu viiendä klassi poiskõsõ kullõsõ hoolõga minevä aasta ütes Tarto liina aasta oppajas valitut ja tenokirjuga avvostõt oppajat.
Tiiul lätt koolin viies süküs. Seokõrd and tä poissõlõ tetä katõ pääle silla.
Poisi kullõsõ är oppaja nõvvu sillategemises, kaesõ, mändse nägevä vällä silla, miä omma varramba tettü. Märgotasõ sis veidükese ja lättki tüü vallalõ: sae liigusõ, käüki läävä liivapapõr ja liim. Oppaja silmä all saa eski mootoriga massina – vibrosae pääl sillatükke vällä lõiku.
Ku latsõ tüüle nakkasõ, sis Tiiu väega vaihõlõ ei tsusi. «Tuu om latsõ uma looming,» om tä kimmäs. A ku valmis, kaias asju ütenkuun, võrrõldas ja arotõdas, midä sai opitus, miä häste vai halvõmbalõ läts’.
«4.–6. klassini oldas himuga tüü man,» om Tiiu tähele pandnu. «7. klassin tulõva muu as’a ja huvi vähäkene kaos. A nii poolõ katsanda klassi pääl nakkasõ latsõ asju tõistmuudu kaema. Sis tulõ rohkõmb ka nägemine, et om ilosamb, ku tüü om kõrralikult silestet.»
Käsitüü asõmõl saava tütrigu valli ka puutüü. Suurõn Raatusõ koolin om sändsit tütrikkõ kolm. A tõisil 5.–8. klassi tütrigõl om kah aastan katõssa tunni puutüüd ette nättü. Pall’o tuu aoga jõvva ei, a määndsegi as’a saa iks valmis ja tüüriistapruukmisõ maigu kätte.
Tiiu pakk opilaisilõ külh vällä, midä tegemä naada, a küsüs iks ka näide mõttit. Mõni teema võetas ette üten tõisi oppajidõga. Näütüses mäemaketi tegemine om tüü- ja luudusoppusõ ütine asi. Esi vannusõn tetäs kaalõ, massinit, laivu, rahakassasit, rõivapuid…
«Tüüoppus om tuu, et opimi tüüd tegema, sõpruga läbi käümä, a ka kriitikat vällä kannatama. Ja luuvus om tähtsä,» pand Tiiu hindä jaos as’a paika.Üts tähtsä riigli, midä tä latsilõ miilde tulõtas, om, et tüüd piät tegemä mõnuga.
Poisi leüdvägi, et tüüoppusõ tunn om tõisist parõmb: saa umma mõtõt piten tüüd tetä ja nall’a saa kah.
Tiiul hindäl om naarukild kõgõ silmänukan ja väiku krutski olõ-i tälle võõras.
Vahepääl trehväs iks võrokiilset keelepruuki kah sekkä, nii nimme ku kogõmalda.
Kõrra pallõl’ Tiiu ütte poiskõist: «Tuu vassar! (eesti k haamer)». Poiskõnõ oll’ õkva vasarariioli man saisnu, a mõista es midägi võtta…
Tetäs tarviliidsi asjo
Nigu iks aasta algusõn, tulõ koolipoissõlõ puutüü tegemise riigli ette lukõ: kitli piät sälän olõma, nööri rõividõ külen tulõ är käkki, a katskilännüt tüüriista külh käkki ei või ja nii iks edesi… Eski säänest asja piät miilde tulõtama, et tunni aol ei süvvä. Vai ku võtatki kommi, piät noid kõigilõ jaguma.
Ütte tüükua saina piten juuskva ummamuudu riioli tüüriistuga. Tõsõn sainan omma kapi, kohe saa õga klass uma pooligu tüü järgmist kõrda uutma panda. «Suurõmb osa müüblist om opilaisi tettü, ja asju jagus maja pääl muialõgi. Klassiussõ kõrvalõ sai õkva kotiriioli valmis,» uhkõldas Tiiu. «Ku ma siiä tulli, olliva sainaveere tühä, a tüüriistu ja muid asju olõ-s kohegi panda.»
Elokuul müüblitüüstüsen
Tiiu imä Rahilda oll’ Võrol teenindüs-tuutmiskuundisõ Tamula umblõja. A tütär valisi päält Suu kooli lõpõtamist (Võro II 8klassilinõ kuul) hoobis Võro tüüstüstehnikumin puidutüütlemise tehnoloogia.
Tüüd alost’ Tiiu Wermon: lõigas’ saematõrjali vallalõ, a pia sai jo edesi tehnilidse kontrolli pääle ja meistris. Mõnõ ao peräst läts’ Tiiu Tamula müübliosakunda, millest ildampa sai AS Sirje. 1994. aastal kolisi pere Tartolõ.
Tiiu tekk’ tüüd mitmõn müübliettevõttõn ja pidi Tarmekon dispetšeriammõtit.
Varatsõmba ao tutvusõ omma ka koolin avitanu. «Lüvvä ei küsüjä suu pääle,» tennäs Tiiu ettevõttit, kiä olõ-i pall’os pidänü ummi tuutmisjääke koolilõ anda. Ka väiku klots või as’a ette minnä, kõnõlõmalda papist torost vai nöörijupist.
Taht oppaja olla
1997. aastal kutsuti Tiiu Tarto Hiie kuuli puutüüd oppama: koolil oll’ plaan tetä viimätside klassõ opilasilõ ammõdioppust.
Aastakõsõ Tiiu sääl opas’, sis jäi tuu plaan koolil katski. Tiiul hindäl käve säält «kiiks» är, et tahassigi oppajas saia. A koolitust jäi veitüs. Tiiu vei paprõ 2004. aastal umma kuuli, miä vahepääl oll’ Võromaa kutsõhariduskeskusõs muudõtu. Tä sai uma alaga, puidutüütlemise tehnoloogiaga rakõnduskorgõkoolitusõ.
Tiiul õnnistu naada kutsõhariduskeskusõn oppajas ja opsõ Tarto ülikooli kursusõl perisoppajas. Päält tuud, 2009. aastal, võisõgi tä oppajas kandidiiri.
Tarton oppas naistõrahvas poissõlõ puutüüd viil Kiviliina gümnaasiumin ja Mart Reinigu koolin. Vanal Võromaal olõ-i sändsit oppajit üttegi.
Kingu Toomas, Tarto Raatusõ kooli direktri:
«Olõ õnnõlik, et saatusõ sõrm Tiiulõ mi kooli ussõ kätte juhat’. Poissõlõ tä miildüs ja ku määnegi vahtsõnõ asi koskilt vällä ilmus – olkõ sis klassi tettü müübli, papist diivan, mänguas’a latsiaialõ –, või olla kimmäs, et Tiiu käsi vai pää omma mängun olnu. Täl om olõman kõik tuu, mis tege ütest hääst oppajast väega hää oppaja: tahtminõ olla esi täämbä parõmb ku eelä ja hummõn parõmb ku täämbä. Teküs, mõtlõja, huviherätäjä, pand esi edimädsenä käe külge, (elo)rõõmsa, inemline, leplik, tähelepandja…»
Leimanni Eve (Uma Leht)