Rahvapille opas’ mängmä 20 oppajat nii Eestist ku vällämaalt. «Hummogidõ olli individuaaltunni ja päältlõuna sai oppi inglüse, taani ja eesti tandsõ ja muusikat,» selet’ rahvapillilaagri kõrraldaja Laube Kadri.
Eräle tetti laagrin tüüd Võromaa ja Setomaa laulõ ja pillilukõga, tuud tugõsi Vana Võromaa kultuuriprogramm.
Oppi sai lõõtsa, kannõld, a ka näütüses mandoliini, basskitarri ja kontrabassi.
Viil sai laagrin oppi võro kiilt, tetä pillimehe pingi vai oppi käsitüüklassin pille meisterdämä. Timahavatsõn laagrin tetti ütitselt geto-lõõts, tuu jaos pruugiti pappi ja teipi, seen olli peris lõõdsakeele. Laagri lõppkontsõrdi edimäne lugu mängiti seo pilliga.
Laube Kadrilõ teivä laagrilidsõ 15. pillilaagri puhul jaurami: puust kaika, minkalõ andsõva helü külen kõlisiva pudõlikorgi. Jaurami helü oll’ säetü nelä duuri pääle. Laube Kadri kõnõl’, et Võromaa rahvapillilaagri om esieräline pillilaagri tõisi laagridõ siän – ütenkuun mängvä nii alostaja pillimängjä ku ka ammõdi poolõst pillimehe, kelle tüüs omgi lava pääl inemiisi rõõmusta.
Timahavadsõ laagri pilliopilasõ olli 3–60 aastakka vana, nä tulli kokko mitmõst Eesti nukast ja mõni tõsõlt puult piirigi.
Uma Leht