«Mi olõmi kõgõ Hauka laadal ostman käünü. Ütskõrd võti vanaimä närdsuvaiba proovis üten ja müümine läts’ häste,» kitt’ Kanepi kihlkunnast Magari küläst Rebäse talost peri Tedre Merge (42), kiä kaubõl’ üten elokaaslasõ Rainisõ ja latsiga.
Merge vanaimä om joba päält 80 ja inämb põrmandurõivit ei kua, a uma elo joosul om tä näid nii pall’o tennü, et noidõga saa viil aastit laatu pite kävvü. Merge jutu perrä olõ-i vaiht, kon müüt: ku äri lätt, sis lätt, ja ku ei lää, sis ei lää. «A ku tiit müümistüüd süämega ja taa laatu pite käümine miildüs, sis ei kauplõ sa ilmangi kah’oga!» naard’ tä.
Kivioja Terje (44) ja Jaanus (47) Võrolt möivä tütre tettüt käsitüükosmeetikat. Näide äri oll’ timahava lännü kõgõ parõmbahe Seto Kuningriigi pääväl ja Vanemuise tiatri «Peko» etendüisil. «Sääl olliva säändse tiidjämbä inemise, kes mõistsõva hinnada ehtsät ja käsilde tettüt, mitte es kae, kost odavampa saa,» ütel’ Jaanus. «Väega pall’o olõnõs ka kõnõlõmisõst. Parhilla ei taso kittä, et taa om jo loodustoode – tuud sõnna om pall’o kur’astõ tarvitõt ja ostja muutusõ õkva vastalidsõs. Tulõ tõistõ kõnõlda,» ütel’ Jaanus.
Kivioja perrel om laadakogõmust õnnõ seo suvõ jago, a rõõmsa ja naaratava, nigu nä olli, möivä nä pall’o inämb ku nuu, kiä tuima näoga lavva takan müüdäkäüjit vahtsõ.
Tsuburka mahhetalo peremiis Mahlaka Villu, kiä müü mett ja muud miikraami, ütel’, et näil lätt kõgõ parõmbalõ mitmõsugumaidsil tervüse-ettevõtmiisil. «A laatu pääl om kah müümine iks häste lännü. Meil om umma kraami ka mõnõn poodin müügil, Verska ja Narva sanatooriumin ja om ka netipuut, nii et meil lätt kõgõ häste,» selet’ laapsa jutuga vanaherrä ja tsusas’ mullõ miipulga peio.
Tõsõ miimüüjä arvssi, et mesi lätt iks parõmbahe kaubas põh’a puul: pääliinan, eski Narvan. Mi kandin om pall’odõl tutva mesinik, kelle käest talvõmesi võetas. No ma esi kah mett võta es, kai hoobis Kõllõstõ sokolaatõ. Noid möi Järveotsa Kaie (55) Kruutusõlt. Tä om ammõdi poolõst hoobis eläjäkasvatusõ konsulent ja seemendäs tsiko. A et tälle väega miildüs laatu pite kävvü, inemiisiga juttu aia ja ka midägi müvvä, sis tä ost Kõllõstõ kommimeistride käest makõt ja müü tuud edesi.
«Mul om õks kõgõ müümist olnu,» kitt’ Kaie ja ütel’, et timäl lätt äri häste õkva mi kandin. «Põh’a- ja Lääne-Eestin ei teedä meid ja sääl ei olõ ka kaubal nii hääd minekit olnu. Seo kandi laatu ja ettevõtmiisi aigu, a ka tervüseüritüisil om kõgõ häste lännü.» Ku mi juttu aimi, käve rahvas kõik aig kaeman ja ostõti õks kah. Nuu, kellega ma kõnõli, jäivä külh kõik laada, rahva ja müümisega rahulõ. A pall’o olõnõs õks tuust, kuis mõistat umma kaupa kittä.
Ja viil: ku sinno ei olõ internetin, sis sinno ei olõ olõman. Õga hindäst luku pidäjä tuutja om tennü uma netipoodi ja kodolehe.
Ku sis inemine laadal midägi hääd ost, ei piä tä tuu perrä järgmädsele laadalõ juuskma, a saa rahulikult netipoodist mano osta.
Laada pääl saat jälki tuu müüjä mano minnä, kelle hääd kaupa netist ostnu olõt, kittä ja kah tuudsamma hääd kraami osta.
Esi osti Hauka laada päält jupi suidsuvorsti, tükü suidsusanna lihha, tükükese sõira, Saarõmaa laadasaia (lätläisi seokõrd es olõ) ja Vahari käest kats purki salvi, üte hindäle, tõsõ latsilõ liina. Latsõlõ paar rõivatükkü kah, kuuliminegi jaos.
Et ma õks õga kõrd määndsegi kasvu olõ kah ostnu, sis seokõrd sai ostõtus viinamari. Tuud mul viil es olõki.
Närdsovaipa ma es osta, selle et mul hindäl imä kuda näid ja kõik põrmandu omma näid täüs. Luuduskosmeetikat kah es osta, selle et nätäl tagasi sai õkva tutva käest üts ports võetus. Ja ega es nakkagi nii väega silmä muud, midä õkva osta olõs tahtnu.
Kuulmetsa Heli, Uma Leht