«19. lehekuul oll’ Harjumäel keväjäpido. Et veletütre esinemiseni jäi aigu ja varustus oll’ üten, sis hulkõ tsipakõnõ ümbretsõõri, luutsõ sitikit püüdä,» selet’ kimalasõ pääle trehvänü Tarto sitigatiidläne Soonõ Villu. «Mõtsa veerest mändsegi liblikõiõlidsõ päält ma tuu kimalasõ saigi.»
Villu sai kimalasõ-as’atundja Luiga Jaani käest teedä, et säänest sorti kimalast om Eestist varramba löütü õnnõ viis tükkü, kõik Lõuna-Eestist ja perämäne 1993. aastagal.
Löütü kimalanõ (ladina k Bombus confusus) om nii haruldanõ, et tuul eestikeelist nimme olõ-i, kõnõlõmada võrokeelitsest.
Muido eläs Eestin kimalaisi 30 liigi ümbre. Viil kolm liiki om seo haruldasõga pia üttemuudu: musta, pihlõdsõ tagaotsaga. A seol haruldasõl omma silmä esimuudu ja esätsel viil perädü suurõ kah: noid lätt vaia imätside löüdmises. «Kah’os esäst ma es lövvä,» ütel’ Villu.
A tuul keväjäpidol oll’ sitikatiidläsest viil tõistki kõrda api: peldikuhe oll’ uma pesä tennü hüürläne (saksi-mõtsahüürläne, ladina keeli Dolichovespula saxonica, selet’ Soonõ Villu) ja hiidüt’ sääl käüjit. Villu kaksas’ viil alostusõn olnu pesä maaha ja võtt’ imähüürläse hindäga üten.
Harju Ülle, Uma Leht