Lumi, mis on nüüd maas olnud juba kolm kuud, ei rõõmusta enam kedagi, pehmest valgest jõululumest on saanud paras nuhtlus õue peal.
Aga… kagukaare põõsaalused on juba paljad ja ma ei saa sellisel ajal kuidagi lahti tahtmisest seal paljal, veidi porisel ja pehmel maal tammuda, tunda maa jõudu. Sellest maast pakitsevad välja esimesed rohelised libled, mida nurmkanad on siin hommikul nokkimas käinud, ühe kuivema mutimullahunniku sees on ka varblaselohud – nad on siin liiva sees end soputamas käinud, et saada lahti talvel sulgede vahel rõõmsalt signenud söödikutest. Igal hommikul käib siin peesitamas harakapaar, muideks, ka nende suled küütlevad päikeses sini-must-valges värvikmbinatsioonis. Ja kui siin seda päikeselist mullapinda käega katsuda, siis see on tõesti soe ja suisa kuum on siia sügisel ununenud must plastist lillepott.
Päike haukab iga päev lund suurte lõuatäitega, üle poolemeetrise hange kulgev porine jäljerida on järgmiseks päevaks juba maani sulanud ja kassivolaski jäljerida on sulanud suurteks ilvesemõõtu jälgedeks. Just meie jäetud jälgedest ma täna rääkida tahangi.
Ma olen end harjunud pidama sirgjooneliseks inimeseks, nii nagu enamus mu kaasmaalastest. Ikka kindla eesmärgi poole lühimat teed mööda. Aga just seesama porine jäljerida näitab, kuidas me elus tegelikult toimime. Sirgeid teid ja minekuid ei ole. Ikka on teel väikene kurv sel kohal, kus tuli mingi mõte või järsk pööre sel kohal, kus midagi vaatama jäime.
Olen oma elus pidanud palju metsas kondama ja seetõttu tean, et sirgeid radu saab käia ainult siis, kui rühime mõteteta, kellegi käsul. Looduses selline asi võimalik ei ole. Ei lenda vareski sirgjoones ega lippa jänes haakideta.
Mul on meeles üks geobotaanika praktikum Sõrves, kus pidime kaardistama metsõunapuid ja luuderohtu, selleks tuli jagada kogu ala 100 meetri laiusteks transektideks. Ja suur oli mu üllatus, kui ühel kolmandat sirgjoont kompassi järgi läbides olime jõudnud esimese raja metsõunapuuni. Kompassinõela järgi!
Ja tegelikult ongi metsas mingid teised jõud, mis ei allu ei kainele mõistusele, kompassidele ega moodsatele GPSidele. Loodus sunnib meid minema sinna, kus on midagi põnevat, meie jaoks olulist, või sinna, kus keegi abi vajab.
Vanarahvas on selliseid asju nimetanud Eksitajateks. Meie arhiivides on kuhjadena kirjeid sellistest lugudest, kus metsaläinu hakkab ringi käima ja jõuab ikka ja jälle kohta, kus alguses mingi asi tegemata jäi.
Ja pole sugugi parem ka see tänapäeva rahvas. Küsisin oma FB-sõpradelt, et kas nad on sattunud Eksitaja kätte. Ja hetkega tuli lugusid, kus oli ära eksitud oma kodumetsa, poolekilomeetrise läbimõõduga alale. Miks just, seda enamasti seletada ei osata. Aga üks Türi kandi mees seletas, et eksitaja meelitas teda tagasi metsamaasikaid täis välu poole.
Minu enda kõige tobedam eksitajalugu on Otepää lähedalt, kui läksin lastega seenele talu alumisse metsa. Mul oli kindal plaan minna kotkapesa poole mäenõlvale. Ja ehki lapsed mulle mitu korda ütlesid, et emme kuhu sa lähed, olin poole tunniga ringia alguspunktis tagasi. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas see juhtuda sai. Lihtsalt jalad viisid ja ma ei kannatanud vastuvaidlemist. Nagu mõistus oleks pühitud peast.
Ja veel on üks paik Võrumaal, hea kukeseene paik me talust 500 meetri kaugusel. Kui mu äi meid sinna esimest korda viis, siis eksisime tagasitulles kõik neljakesi. Läks ligi tund, enne kui metsast välja saime. 500 meetri kaugusel majast! Ja teist korda juhtus seesama siis, kui salvestasime GPSga paiga ja seade läks ühel hetkel lihtsalt lolliks. Ei aidanud ei päike ega kõrgemad künkad. Tunnike marssimist, enne kui tuttava teeotsa üles leidsime. See on paik kuhu on lihtne minna. Aga seenelastiga tagasi tulles hakkab mingi vägi tõmbama oja ja selle taguse soo poole, kust kunagi ka muistne aardeleid on leitud.
Mis ajab segi inimese pea ja navigeerimisseadmed? Inimese puhul on teadlased otsinud ringitamisele lahendust keha ebaproportsinaalsusest, sellest, et meil on parem jalg pikem ja nii tekkivad kaared või pikema tee käimisel koguni ring. Aga kui mul on kaasas GPS, siis peaks ju saama jalgu korrigeerida?
Ja tegelikult juhtub sarnaseid eksimisi sageli vanainimestega, mis näitab, et ühel hetkel läheb meel peast, mingi orienteerumisühendus peas lakkab olemast. Kuid mis selle esile kutsub?
Vanarahvas on eksitajatele ka vaimkeha ümber loonud, sageli nähti teda halli vanakesena või häälena metsast.
Võiks arvata, et tegemist on omamoodi hüpnoosi ehk lummusega. Kuna hüpnotiseerijat pole, võib seda nimetada ka autohüpnoosiks. Eksija tähelepanuvõime ja keskendumine hälbib äkki ja väärkujutlused tunduvad olulisemad kui tegelikkus.
Tegelikult kohtame sama enda ümber pidevalt. Ka praegune majandus- ja rahanduskriis on ju midagi samasugust – me kujutleme, et rahapaberil on väärtus, mida sellel tegelikkuses ei ole.
Eksitusse sattudes soovitas vanarahvas mõne riideeseme seljast võtta ja siis pahupidi uuesti selga panna. Võimaluseks oli ka kummarduda ja jalge vahelt selja taha vaadates õige suund leida. Oleks ometi, et see nõu ka tänapäeva loodusvaenulikus majandustihnikus õige teeotsa kätte juhataks!