Kaubelda või võidelda?

Arved Breidaks,
lõunaeestlane

Õhus hõljub suur kogus idealismi ja ootusärevust, mis varem või hiljem kanaliseerub ja muutub millekski. Kas see miski kehtestab uued riigivalitsemise põhimõtted või on see pigem kui uue protektori saanud vana autorehv, sõltub suuresti idealistide suutlikkusest eristada oluline ebaolulisest.

Poliitilises elus muutusi nõudvad vabakonnad, seltskonnad või kildkonnad on ebamugavas positsioonis. Ühel pool on radikaalid, kes näevad ainuüksi parteidega ühe laua taha istumises reetmist ja teisel pool kokkuleplased, kelle hinnangul on muutused ühiskonnas võimalikud vaid läbi kompromisside.

Parteid teavad seda ja proovivad olukorda enda kasuks ära kasutada. Sõja võitmise nimel tuleb teinekord taanduda. Oda tuleb ohverdada, kui see viib vastasmängija lipu langemiseni.

Reformierakond tuligi välja pakkumisega, et parteide asutamiseks kehtestatud tuhande liikme kvoot võiks olla poole väiksem ning riigieelarvest võiks raha anda ka neile parteidele, kes jäävad valimiskünnise taha. Radikaal peaks selle pakkumise peale hüüdma: „See on lõks!“

Radikaalil oleks õigus, sest parteide eesmärk ongi hakata kauplema. „No kui te tuhandet liiget kokku ei saa, tehke siis 500 liikmega partei. Anname teile natuke raha ka,“ kõlab see loogika. Võim teab, et selline väikepartei ei muudaks midagi ja kui ta kasvabki suureks, siis on ta partei, nagu üks partei olema peab. Roheliste ja Res Publica erinevad saatused on paljudel hästi meeles.

Seega pole hartalaste jaoks mingisuguste kokkulepete sõlmimine absoluutselt oluline. Vastupidi: see oleks neile ja ühiskonnale, mida nad muuta soovivad, tervikuna kahjulik, kuna teema vajuks kiiresti unustusse.

Poliitiliselt aktiivsete vabakondlaste eesmärk peaks olema inimestes huvi taastekitamine poliitika vastu. Et inimesed hakkaksid esitama küsimusi, mitte rehmama kõigele käega. Kui see õnnestub, muutuvad ka parteid demokraatlikumaks ja inimlikumaks, sest neil ei jää muud üle.