Merikotka surmapõhjuse uurimine käib,
rahvusvaheline kogukond palub toetusallkirju

Merikotkas, kes jäigi nimeta. Foto: looduskalender.ee

Eesti maaülikooli loomakliinikus elujõuliseks turgutatud ja raadiosaatjaga varustatud merikotkas „Nimeta“  vabastati loodusesse 7. septembril 2012. Pärast 2. oktoobri hommikut ei edastanud saatja enam signaale. Kotkaklubi ornitoloogid käisid merikotka viimast asukohta vaatamas, mille saatja oli edastanud 2. oktoobri hommikul kell 9. Loodeti leida kasvõi mingeid jälgi merikotkast.

Urmas Sellis: „Sellest metsatukast me küll midagi ei leidnud, aga lähedal asuvalt põllult läks lendu parv ronkasid. Tundus, nagu mõni surnud loom oleks kuskil lähedal ja seetõttu pole imekspandav, et meie Nimetu kotkas ka seal aega veetis. Ta oli kohal olnud juba kuus päeva. Peagi aga leidsime kraavist merikotka selili laiba ning tundus, et ta on seal olnud juba ehk nädala. Rongad olid pehmemad osad ära söönud, aga ükski suurem loom polnud seal juures käinud, sest vees olevad selg ja jalad olid terved. Samuti saatja linnu seljas, aga see ei saanudki kraavist signaali saata nõrga GSM levi tõttu. Sellest tulenevalt võib oletada, et kotkas hukkus 2. oktoobril pärast kella 15.“
Veterinaar Madis Leivits leidis, et kotka seljal ja jalgadel olev nahaalune rasvakiht on väga korralik, siis mingit pikaajalist kurnatust või haigust sel linnul olla ei saanud. Järelikult pidi merikotka hukkumise põhjuseks olema tulistamine. Seda arvamust toetavad Madis Leivitsa poolt röntgenipildis leitud pliifragmendid, mis olid allesolevas lihakehas näha ja mida polnud siis, kui kotkas oli taastusravil.
Kellel oli vaja kotkast tulistada?
Kohapeal on asju uurinud veterinaar- ja toiduamet. “Laskmiskohal oli umbes seitsme vasika, viie lamba jäänused, lisaks tapajäätmetele, üks põdranahk ja kährikute korjuseid,” loetles Lääne-Virumaa veterinaarkeskuse juhataja Jüri Gustavson. Simuna jahtkonna kasutatavatelt maadelt, kus koduloomade korjused leiti, on ka väike ehitis, mis vihjab Gustavsoni sõnul sellele, et piirkonnas on tahetud loomi küttida.
Madis Leivitsal on valminud uurimisorganitele põhjalik eksperthinnang ning kõik osapooled on tunnistused andnud. Eesti Jahimeeste Selts on toimunu hukka mõistnud ning korraldab sisejuurdlust. Uurimise tulemused pole veel tulnud keskkonnainspektsioonilt ja keskkonnaministeeriumilt.
Rahvusvaheline kogukond, kes on aastaid Eesti kotkaste tegemisi jälginud veebikaamerate vahendusel palub anda toetusallkirja:

Allikas: Looduskalender