Mul on metssigade suhtes kahetised tunded. Kui ma oma tänavust kartulisaaki vaatan, siis tahaksin röögatada: „Oi sigudikud!“ Aga metsanotsudes on ühtteist ka head.
Minu esimesed mälestused metssigadest on maasikamaitselised – ajast, kui olin ise veel põlvepikkune ja käisin venna järel plekktopsike käes pikki kanaali – nii nimetati Pärnumaal saviseid kraave – metsmaasikaid otsimas. Kanaal, mis kevadel vett täis oli, kuivas suveks sootuks, vaid mõne koha peal oli vihmajärgseid loigukesi – neid poriauke armastasid metssead ja kanaalipõhi oli porilompi suunduva seapere jälgi tihedalt täis. Kanaalikaldad olid täis aga küpseid maasikaid, mida me kambakesi ikka korjamas käisime, et siis topsitäis marju suhkruga vahule hõõruda ning vanaema käest sinna peale kaevukülma piima küsida.
Mingi hetk lasi keegi aga lahti jutu, et põrsastega seapere on hirmus ohtlik ja emis kipub üllatajat ründama. Ilmselt oli selles tõetera sees ja nii me siis iga kurvi taha hoolega piilusime, et vajadusel enne metssiga putket teha. Tuleb küll tunnistada, et ühtegi metssiga me oma maasikalkäikudel ei kohanud. Alles hiljem mõistsin, et metssiga on oma tegemistes rohkem hämarikuloom ja tema päeval kohtamine on tõesti suur juhus.
Ja ka hämarikus on siga näha ja kuulda pea võimatu. See teadmine juhtus mõned aastad hiljem, kui ma koolieelikuna võisin minna seavalvesse. Kartulipõllu veerde, väikäimla katusele.
Poisid tegid sinna koguni magamisaseme ja sel korral lubati neil ülevalt vanaisa toast kapist välja tuua ka vanaisa ilmasõja aegne vintpüss. Vanaisa oli kusagil Poolamaa avarustes Esimese Maailmasõja ajal päästnud lahinguväljalt ühe Vene ohvitseri ja selle eest saanud Georgi risti, sealt otse tuli ta püssiga Vabadussõtta ja siis Võnnu alla. Küllap nii see vintovka sinna kappi sattuski.
Muidugi salaja käisime ka muidu püssilukku lõgistamas, aga seavalves käimisel pandi sinna püssirohtu ka paugutamiseks sisse. Ja seda mürtsu poisid ka mõnel korral proovisid, kuid ebaseadusliku relva miilitsahirmus siiski väga tihti ei kasutatud. Ja kui aus olla, siis oli ka sigadel püssipaugust üsna ükskõik, tegelikult oli probleem muidugi selles, et poisid jäid katusel lihtsalt magama ja pauk ei käinud õigel ajal.
Vanaema katsetas okastraadi ja kilukarpidega, aga nende alla kaevasid metssead käigu ja mõnulesid ikka põllul.
Nii et algteadmised kartulikasvatuse suurimast nuhtlusest olid mul olemas, kui eelmisel aastal Kütiorus kartulid maha panime.
Ja kiruda saime juba eelmisel aastal, kevadel kaevasid usinad kärsad üles mitu vagu äsja mahapanduid seemnemugulaid. Siis saabus millegipärast rahu. Takkajärgi olen mõelnud, et põhjuseks võis olla see, et maapirnid hakkasid oma võrseid ajama ja küllap polnud tuhnimine enam nii lihtne. Ja võimalik, et kusagil läheduses oli põld, kus parem kartulisort. Sest sügisel avastasime, et see pudrukskeev kartul on tavatult magus ja lihtsalt ei maitse ka meile.
Sel aastal sai hoolega valitud sorti, ilusad piklikud ja punased kartulid said maha. Ja kartul sirgus hiie veeres ilusaks ja kõrgeks. Siis sõitsime Rootsi ja maakoht jäi omapäi. Rootsis olles tuli meile Kaurilt teade, et metssead on kartulis. Palusime tal kuuri alt kartulihirmutise üles otsida ja põlluveerde viia. Sinna see ka sai, nii hirmus, et endalgi hakkas hirm.
Ainsad, kes hirmu ei tundnud olid metssead, natuke hoidis neid tagasi Mall Värva õpetuse kohaselt hirmutise kaenla alla tupsutatud pool pudelit Gilette odekolonni, aga lõhna haihtudes kadusid ka meie kartulid. Ilusasti, iga puhma pealt oli kärss maasse löödud ja maa-alune puhtaks matsutatud. Ja nii vagu vaolt.
Kartulivõtmise päeval käisime vaod siiski traktoriga üle ning tera-tera haaval korjasime kokku 2 ja pool kotti. Traktoriga appi tulnud naabrimees Liiva Aavo rääkis toredaid lugusid sigadega kohtumisest. Ikka sellest, kuidas ööhakul sigadepunt üle tee tuiskas või sellest kuidas ootamatult põldu paigutatud kartulihirmutise peale üks kult oleks peaaegu südameataki saanud. Aavo rääkis: „Kult oli tulnud nina maas, ja siis oli jälgede järgi näha, kuidas loom oli ehmatanud, löönud jalad harki maha ja teinud kahemeetrise hüppe.“ Ja Aavo näitas ka mullas ukerdavat kaitsealust mudakonna, keda Võrumaal maakonnaks kutsutakse, kes just kartulipõllus elab ja siin mulda kaevudes ka talvitub. Ta on paks kärnkonnamoodi kahepaikne, kel püstine pupill.
Kartulitalgu lõpetuseks käis Helen Kõmmus torupilliga põllu läbi ja loitsisime järgmiseks aastaks paremat saaki. Mu kaasa Mikk Sarv võttis korra ka üles ühe vana seatapulaulu, aga tegelikult oli meil hea meel, et maad on endiselt haritud ja pole söötis, eks me söö siis rohkem pastat.
Muidugi, mul tekkis küsimus, et kui me talumaad on jahiseltsi jahimaade hulgas ja nad ei viitsi metssigadele jahti pidada, siis kas poleks kohane, kui nad meile nüüd mihklipäevaks seakintsu tooks. Aga ma loodan, et maaomanikud ja jahimehed leiavad uue jahiseaduse pikaleveninud vaidluses mingi mõistliku kompromissi, kuidas jahiseltsid eramaid kasutada võivad ja kuidas tuleks selliste rüüstete korral kompensatsiooni maksta. Praegu pole meil aga mingit lootustki kompensiatsioonile, ütleb Eesti Metsaseltsi juhataja Ants Varblane, sest sigade arvukus on selles piirkonnas normis. Mis sest, et nad kõik meie põllu ümber aelevad. Iseasi, kas sellised kartulisõltlastest sead enam metssead on? Euroopas on põllu- ja toidujäätmetest elatuvate sigadega asi nii hulluks läinud, et kõlbmatuks muutunud maiustustega toidetud metssigadel on avastatud kaaries.
Jah, aga natuke tänulik olen ma metsanotsudele ka. Kümme aastat tagasi näitas Miku isa, nüüd manalamees Hans Sarv, meile kätte hea kukeseenekoha ja kui Heleniga peale tühikartulivõttu seda vaatamas käisime, oli see kuhjaga seenekulda täis. Ja just seda kohta tuhnivad ka sead hoolega, tänu sellele kukeseen seal kasvada saab, ta ei armasta pikka heina. Aitäh, metsanotsud!
Kristel Vilbaste