Täna möödub 71 aastat juuniküüditamisest. Pille Kippar on kogunud küüditatute lugusid ja avaldanud need hüperajakirjas Mäetaguse. Kylauudised toovad teieni mõned katked nendest.
Korraga valitses tubades tohutu segadus. Lapsed nutsid, sõjaväelased otsisid midagi ning loopisid isa riiuleist raamatuid. Mõned võõrad tõmbasid vooditekke nööriga puntrasse. Ema oli toolilt tõusnud ja ladus kohvrisse naftaliinilõhnalisi lõngavihte. Isa pakkis midagi püssimeeste pilgu all. Sahvrist visati ühte kasti suitsuliha ja poolik hernekott. Ka käsiõmblusmasin mahtus sinna. Eriti valvsalt jälgiti vanemat venda, kui ta oma lauasahtlist võttis mõned õpikud või sulges klaverikaane ja pani portfelli mõni tund tagasi mängitud noodid. “Bõstreje! Bõstreje!- Kiiremini! Kiiremini!” Siis ma veel ei teadnud ega suutnud mõista, et on olemas asju, mida saab teha ainult öö musta katte varjus (Helvi Koppel).
Keegi ei osanud seda ette näha, et viiakse ära ka naised ja lapsed, arvati, et viiakse ainult mehed. Isa koos poolvenna Lembituga põgenes järve taha tallu ning käskis ka 7-aastasel Endlil seda teha. Nende perekonnatuttav ämmaemand Alide Toom arvas koguni, et naisi ja lapsi võeti pantvangiks, kuna mehi ei saadud kätte, mille peale isa tuli oma naiivsuses, mõeldes lastele, välja ning andis ennast ise üles (Endel Muuga).
Rahvast hoiatati vereimejate-orjapidajate eest, kes olevat karistuse ära teeninud. Meid käidi isegi katsumas, sest enamikul eesti naistel olid peas elektrilokid ja nad pidasid seda meie rassi tunnuseks (Leida-Johanna Savi).
Tõenäoliselt oli mu kiiresti kasvaval vennal toiduvajadus suurem kui minul. Enne jõule küsisin temalt, mida ta pühadeks tahaks, kui süüa oleks küllalt. Ta vastas: “Päts leiba.” Küsisin uuesti, et kui kõht oleks täis. Tema hakkas nutma ja ütles, et ikka päts leiba. Pidevalt tühi kõht ei lubanud tal ka mõtetes millestki muust unistada (Asta Rohtla).
Oma poega nägin esimest korda Tallinnas 1969. aastal suurel juubelilaulupeol. Vello oli siis 28-aastane, naist polnud veel võtnud. Õde kasvatas mu poja ameeriklaseks; ta sai ingliskeelse hariduse, eesti keelt ei osanudki. Kui me esimest korda kohtusime, ei osanud õieti rääkidagi, sest mina jälle ei osanud inglise keelt, tema aga ei teadnud vene keelest midagi. Mul oli sellestki hea meel, et ta kandis oma isa nime, kuigi Eestimaast ja eesti keelest ei teadnud õieti midagi… (Ilse Kotter).