22. märtsi õhtul kell seitse oli Urvaste seltsimaja mitte just väike saal rahvast tulvil. Contra oli pärast kolme aasta pikkust intervalli taastanud traditsiooni tähistada oma sünnipäeva avaliku kirjandusõhtuga. Üles astus loomulikult ka sünnipäevalaps ise, kuigi oli oma kolmekümne kaheksandaks sünnipäevaks hankinud ka 38-kraadise palaviku. Esmapilgul süütu tegu, mis aga neljakümnendates aastates korrates võib tõsiseid tagajärgi kaasa tuua.
MINU EEST RÄÄGIVAD NÜÜD TEISED
Esinejate pink oli tavalisest pikem ning ka kaalukam, sest kohal oli Vahur Kersna, kelle persooniraamat ”7×7” püsib endiselt lugejate huvi keskpunktis. Ajend telestaari Urvastesse sõiduks oli konkreetne – nimelt oli 1. aprillil ETV kavas järjekordne ”Tähelaev” ja seekord oli saatejuhiks just Kersna ning portreteeritavaks Contra. Saate materjal oli sünnipäevaks juba salvestatud, kuid kokku monteerimata.
Koos kahe pealkirjas mainituga sai esinejaid täpselt kümme – peamiselt vanad ja uued Tartu NAKi liikmed. Üritust saalist jälginud prominentidest tuleb nimetada Kaido Kama koos oma viimaseid kuid lapseootel kunstnikust kaaslanna Kristinaga.
Õigupoolest algab meie teekond Urvastesse juba hommikul kell 10 Tallinnast. Vahur Kersna kuulsus on ulatanud kaugele – isegi autokaupmeesteni. Või nagu ta ise rahulolevalt ühele kolleegile telefonis mainib: ”Ma ei pea ise enam enda eest rääkimagi, minu eest räägivad nüüd teised.” Nii lastakse tal aeg-ajalt uusi mudeleid proovida ja Kersna teeb seda meeleldi, sest olevatki aeg vana masin välja vahetada. Juhi kõrval istub ekspsühhiaater Peeter Lasting, kes nelja aasta eest tekitas Kersna elus ühed kuumimad hetked tema 25 000 krooni maksnud elektroonilise WC-poti kirjeldusega. ”7×7”: ”…uus Kroonika tekitas minu koduküla Tsooru raamatukogus lugejate järjekorra. Naised olid kõhuli ümber suure laua, ahmides hõrke uudiseid.”
Lasting kuulutab uhkelt, et saab elus esimest ja viimast korda nii uhke autoga sõita: ”Nagu lennuk!” Enne Mäod hakkab raadios virgutusvõimlemine – Lastingu lemmiksaade. Kersna õhutab teda tee ääres kaasa lööma, aga ekspsühhiaater ei võta vedu.
Räägin, et üks mu tuttav luges kogu raamatust läbi ainult tema kirjutatud lõigu. (See on ka tõsi.) Lasting muheleb vaikselt, Kersna mõtleb natuke ja kommenteerib tagasihoidlikult: ”Ega seda muud saasta pole mõtet lugeda jah.”
Valmiva ”Tähelaeva” kohta ütleb Kersna, et oli enne kaksteist korda selle saate tegemisest ära öelnud. ””Tähelaev” on sihuke veniv, mitte minu ampluaa. Aga see ei ole selline saade, mis teeks maailma väga palju halvemaks. Ma näen selles tegelikult väga trööbatud välja. Viis nädalat oli viirus kallal.”
Neljandana sõidab meiega lõunasse räppar Mart Rauba, kes teeb koos sõbraga bändi Öökülm ning on ühistööd teinud ka Contraga (või õieti küll Contra Öökülmaga – ”Rästiknastikvaskuss” plaadil ”Head uudised”). Mart tuli alles kahe nädala eest Hispaaniast ning on lisaks järsule kliimamuutusele juba kogenud sedagi, et vahepeal on sõbrad kõik ta riided ühte suurde kotti toppinud, selle McGyveri teibiga üle tõmmanud, lakke riputanud ja kasutavad seda nüüd poksikotina.
Tema head tuju õhtul esinedes see siiski ei sega.
ENERGILINE, AGA MITTE NORMAALNE
Sünnipäeva esimene osa näeb välja nii, et Contra küsib ja Kersna vastab. Siis küsivad vaatajad, Kersna vastab ja Contra modereerib. Kõige visam uurija on Wimberg. Tahab näiteks teada, millistele küsimustele Kersna lugejatega kohtudes kõige rohkem vastama peab.
Kuulen üllatuseks, et Urvaste üritus oligi esimene sellelaadne. ”Ainult autogramme olen varem andnud.” Ja järgmine kohtumine on kavas Kosel, sest Vahuri elukaaslane Liina on just sealt pärit.
Hiljem uurin Contralt ja publiku pärimiste kadalipust juba pääsenud valges džempris ja tumedates pükstes jalgu kõlgutavalt teleajakirjanikult nende varasemate suhete kohta.
Contra meenutab, et tal on Kersnaga palju kokkupuutepunkte: ”Ta on nii mitu saadet minuga teinud.”
Kersna: ”Keegi teine ei taha teha.”
Vahur mäletab, et kui ta Antsla koolis peol plaate mängitas, soovis Contra alati tantsuks Nirvanat, ja kui lõpuks kolmandal katsel seda Contra enda kasseti pealt mängiti, jäi tantsupõrand tühjaks, ainult Margus tantsis edasi. ”Silmad särasid peas mitte päris normaalselt. Energiline, aga mitte päris normaalne. Mõtlesin, et see poiss ei ole niisama, selles poisis on säde. Antsla õhkkond oli ju üldiselt sumbuurne.”
Contra küsis seepeale, kas Vahur pidudel ka oma lemmikbändi Queeni laule lasi, aga Vahur raputas muiates pead: ”Liiga püha, ma ei saanud neid põrsastele mängida.”
Contra: ”Käisin kunagi Vahuri ”Jah Show”s esinemas ja sain pärast rahakaardi honorariga 19 krooni. Kaardi saamine võttis kõvasti aega, sest adressaadiks oli märgitud Aleksander Kontra.”
Kersna rõhutab igal võimalusel, et tema ei ole mingi kirjanik (”mis on rääkida kirjanikust, kellest saime kuulda alles eelmisel aastal”), õiged kirjanikud on need ülejäänud üheksa, kes pärast teda sõna saavad – tehes seda liigagi järjekindlalt.
Tema enda kohta kirjutatu kohta aga arvab, et eks igaüks kirjutab nii nagu ise tahab, peaasi, et poleks nii sopane lugu, et peab duši alla minema.
SAVISAARE VILJAPEKSUMASIN
Kui tihti Vahur Kersna Võrus käib ja milliseid assotsiatsioone tekitavad temas seal Vilja tänav ja Vilja Market?
”Võrus käin nii tihti kui vähegi saan. Ema juures, Katariina kohvikus; see on mu suvekodu ja sünnilinn. Vilja-nimelised kohad ei tekita minus absoluutselt minged assotsiatsioone. Kui telekast tuleb uudis, et kombainid hakkasid vilja koristama, siis mul ju ka ei käi jõnks südame alt läbi. Aga see anekdoot – Villu Reiljan kinkis Savisaarele Viljapeksumasina – see meeldib mulle küll.”
Kersna on oma fänniraamatus kirjutanud toreda lause oma isa kohta: ”Kõik teadsid, et Antslas on kaks võimalust: kas käid Aksli juures trennis või oled lihtsalt joodik.” Mitu võimalust seal nüüd on? Kersna: ”Ei tea, käin seal harva, peamiselt suvel, toidu- või ehitusmaterjalide poes. Eks ta ole mulle lapsepõlvekodu, sellest ajast aga on varsti 50 aastat möödas.”
ETV jõuluklippides küsis Vahur mitmelt inimeselt, kas Eestis on tore elada ja kõik vastasid jaatavalt. Uurin, mis ta ise arvab.
”Läinud sügisel oli levinud hoiak, et Eesti on üks hädaorg ja mülgas. Mind huvitas, mida inimesed arvavad ja nad kõik tõesti arvasid, et Eesti ei ole halb koht. Inimesena, kes on maailmas palju kohti läbi käinud, võin seda väga kindlalt väita.”
Oma edasistest plaanidest Kersna ei räägi. ”Minu elu on üks pikk vorstirõngas. Seal, kus algab, seal ka lõpeb.” Ja hiljem: ”Kui inimesed peavad plaani, siis jumalad naeravad.”
Püsivamalt tagasi telesse minekusse suhtub aga distantsilt. ”Vaata, mis elul on sulle veel tuua. Otsi uusi väljakutseid. Tagasi ”Pealtnägijat” tegema oleks sama kui minna tagasi naise juurde, kellega kunagi kümme aastat koos elasid. Kui mõtteid ei tule, siis lõpeta ära; ära hakka eetris undama või jahuma. Keegi ei mäleta neid hetki, kus ma oleksin jäänud ekraanile jahuma.”
Veiko Märka