Mall Hellam,
Avatud Eesti Fondi juhataja
Viimane aasta on toonud Eesti avaliku ruumi kõnepruuki suure hulga uusi, aga paljudele meist ka vanu, mõisteid:
– me ei räägi enam lihtsalt ühiskonnast, vaid kodanikuühiskonnast;
– samuti ei räägi me vaid demokraatiast ja esindusdemokraatiast, aga üha enam osalusdemokraatiast;
– ei räägita pelgalt inimeste informeerimisest, kui otsused juba vastu võetud, vaid kaasamisest.
– ning üha enam tõstetakse esile ja ka tehakse eestkostet ja huvikaitset
Viimastel aastatel võisime näha maailma kiiret muutumist – ülemaailmne majanduskriis viis ühiskondlike vapustusteni, mis tähendas ka seniste väärtuste ümberhindamist ning uuesti mõtestamist.
Süvenev kihistumine ning suurenev ebavõrdsus on viinud uute ühiskonnaelu vormide ja viiside otsimiseni. Kui 20 aastat tagasi langes kommunism, siis nüüd kõiguvad isegi hüperkapitalismi tugisambad. Ning üksteise järel on toiminud märgilise tähtsusega sündmusi.
Teame, et ajakiri Time valis möödunud aasta isikuks protestija. Kuid võib-olla on teil meelest läinud, et aastal 2006 sai aasta inimeseks üksikisik – seda just seoses indiviidi sukeldumisega sügavasse internetimaailma, mis on varasemaga võrreldes avanud palju uksi.
Ning omakorda ülemöödunud aasta inimeseks sai 25-aastane Härra Facebook ehk siis kodanikunimega Mark Zuckerberg. See tähendab, et nende viie aasta jooksul viinud üks areng loogiliselt teiseni. Facebook ja Twitter on võimaldanud inimestel kiiresti koonduda ja üheskoos oma huvide eest paremini seista.
Me oleme näinud nii sotsiaalmeediast alguse saanud meeleavaldusi kui ka kodanike ühist palvet poliitikutele: võtke meid kuulda, kutsuge meid kaasa otsustama, ja eriti sinna, kus me tahame ja oskame kaasa rääkida.
Võib-olla valime meie siin Eestis järgmise aasta tegijateks õpetajad, kelle pika ettevalmistuse tulemusena näeb Eesti homme viimase 20 aasta suurimat streiki? Et ühiskondlik toetus streigile on olemas, et inimestele lähevad õpetajate nõudmised korda, näitavad kas või sotsiaalmeedias loodud toetusaktsioonid.
Siit omakorda võrsub välja kodanikuajakirjanduse roll. Kodanikuajakirjanduses on igal inimesel võimalik olla ajakirjanik ja meie aja kroonik, luua sisu ja algatada arutelusid avalikus ruumis.
Hiljutise Euroopa Parlamendi Andrei Sahharovi mõttevabaduse preemia said mäletatavasti Araabia kevade arhitektid. Need on tavainimesed, kelle postitatud videod Youtube’is ja säutsud Twitteris äratasid ülejäänud maailma. Riikides, mille ühiskonnakorraldus arvati olevat kivinenud, nõuti demokraatiat ja vabu valimisi. Autokraatlike valitsejate pilli järgi tantsimisest, korruptsioonist ja onupojapoliitikast sai kriitilisel massil inimestest ühel hetkel küllalt.
Ei imestaks üldse, kui ühel päeval hakkavad kõikuma ka Venemaa juhitud demokraatia ja raudse võimuvertikaali alustalad. Nagu ütles fondi kutsel hiljuti Eestis külastanud Venemaa inimõiguste aktivist Ljudmilla Aleksejeva: „Venemaal on kaks parteid, televisiooni ja interneti partei. Neist viimane on tugevnemas“.
Ka Eesti puhul võime näha, et kodanikualgatusest võrsunud ajakirjandus annab vahel silmad ette professionaalsele ajakirjandusele, tõstatades ja käsitledes teemasid, mis paratamatult kasumile orienteeritud meediaväljaannetes alati ei pruugi erinevatel põhjustel leida kohta. Seda oli näha näiteks Eestis Occupy Wall Streetil toimuva kajastamisel.
Enam ei tsiteerita arvamusliidritena mitte ainult poliitikuid, tuntud kultuuritegelasi või teisi avalikke figuure, vaid ka täiesti tavaliste inimeste 140-tähemärgilisi Twitteri säutse – neid avaldavad nii Eesti Päevaleht kui ka ajakiri The Economist. „ Õhinapõhised“ infoveskid jahvatavad kvaliteetset sisu just tänu vabatahtlike sisemisele pühendumisele. Teisalt tuleb tunnustada ka professionaalseid meediaväljaandeid, et kodanike tekitatud hüppelauda reeglina siiski hinnatakse, neid teemasid võetakse uurida ning käsitleda.
Kuigi võiks ju arvata, et üksinda arvuti taga istumine soodustab suletust ja eemaldumist, on tegelikult just internet olnud see, mis on toonud rahva kuvarite tagant välja tänavatele.
Veel Uue Maailma Seltsist rääkides on mul erakordselt hea meel, et nende tegemised peaaegu aegade algusest on õnnestunud püüda ka filmilindile, mis on kasvanud lihtsalt heast ja kaasakiskuvast filmist suuremaks, kodanikuhariduslikuks materjaliks.
Nende elu ja tegevus ei ela edasi mitte ainult kinolinal, vaid on aastate jooksul innustanud ja andnud tuule tiibadesse mitmetele teistele asumiseltsidele. Sellisel uuel kujul juured alla loonud kogukondlikkust võiks lausa nimetada meie omaenda väikseks sotsiaalseks innovatsiooniks.
On väga tervitatav, et ühiskonnas on tekkinud suurem sidusus ja üldiselt on avalik sektor, ettevõtjad ja vabaühendused hakanud järjest enam koostööd tegema.
Võib-olla isegi mõneti üllatuslikult on Eestis sotsiaalselt vastutustundliku ettevõtluse veduriteks olnud mitmed suurettevõtted. Ettevõtjad panustavad üha enam vabatahtlikku töösse, toimib vastutustundliku ettevõtluse foorum, loodud on sotsiaalse ettevõtluse eestkostevõrgustik.
Eesti Energia noorte ettevõtlikkuse edendamise programm Entrum on Ida-Virumaal ja Lõuna-Eestis tegutsema pannud üle poole tuhande noore, kel on võimalus õppida parimatelt, ka otse ettevõtete tippjuhtkondadelt.
Niisamuti on üks Eesti suuremaid, mõjukamaid ja usaldusväärsemaid avalik-õiguslikke meediakanaleid Eesti Rahvusringhääling võtnud endale koostöös vabakonnaga rahvavalgustusliku rolli ja toonud – ka Avatud Eesti Fondi toel – rahvale valitsemise lähemale. Meenutame näiteks Valijakompassi või veebikeskkonda Valitsemise valvurid. Et inimeste seas on huvi selgelt olemas, näitab ka tagaside, näiteks Valijakompassi kasutajate hulk – ligi 120 000 inimest – ületas prognoositava umbes neljakordselt.
Viimase aasta-kahe jooksul on ka president Ilves kõigis oma olulisemates kõnedes rõhutanud vabakonna tähtsust, vajadusel vibutanud näppu ka rahvaesindajate suunas. Üks tõrvatilke rahvaesindajate meepotis oli kindlasti aasta lõpul riigikogu põhiseaduskomisjoni poolt välja käidud erakonnaseaduse muutmine, millega loodaks nelja Riigikogus esindatud erakonna juurde Demokraatia Arendamise Sihtasutused ehk DASAd.
Laskumata pikalt detailidesse, on mul hea meel, et vabakond suutis EMSLi eestvedamisel teha väga head koostööd ning edastada oma põhjendatud seisukohad Riigikogule, miks DASAde loomine on ebamõistlik ning löök allapoole vööd kogu Eesti vabakonnale ning seni võrdsetel tingimustel ning konkurentsis tehtud tööle.
Lõpetuseks paar sõna Euroopast, kust möödunud aasta jooksul tuli palju ärevaid sõnumeid. Kuigi Euroopa Liidu kohal on vahelduv pilvisus, näeb ka Brüsselis üha suuremat huvi anda ametnike ja riigijuhtide kõrval otsustusprotsessides järjest suuremat rolli kanda just tavakodanikul ning algatustel, mis rohujuuretasandilt Euroopa Komisjoni ja Parlamenti jõuavad.
See tulevik ei ole kaugel, kuna juba 1. aprillist jõustub Euroopa Kodanikualgatuse nimetust kandev õigusakt. See tähendab seda, et kodanikele antakse senisest suurem võimalus Euroopa poliitikakujundamises ühiselt kaasa rääkida. Algatuse käivitamiseks tuleb moodustada nn kodanike komitee, mis koosneb vähemalt seitsme eri EL liikmesriigi esindajatest ehk kodanikualgatuse korraldajatest ning korjata aasta jooksul kokku miljon toetusallkirja. Milline see päriselus välja hakkab nägema, saab näha juba varsti. Selle valguses võime näha uusi arenguid näiteks ACTAga, mille suhtes suur osa Euroopa avalikkust suutis teha piisavalt kõva häält ka niisama, et ratifitseerimine on tänaseks peatatud. Meenutuseks, et enne homset õpetajate streiki olid just ACTAga seotud protestid kogu iseseisvusaja ühed suurimad.
Mis saab edasi? Seda ei tea keegi, aga selge on see, et vanamoodi ka ei saa.
Nagu kirjutas mõned nädalad tagasi meie fondi nõukogu esimees Linnar Viik, ei ole Eestile oluline, mitmendana maailmas me mõne seaduse vastu võtame ja kuhu säärased edetabelid meid paigutavad. Oluline see, et saaksime oma riiki rahulikult ehitada ja enne tähtsaid otsuseid maha pidada mitte välklahinguid, vaid kaasavaid ja sisukaid arutelusid.
Kogu eelnev jutt ei tähenda muidugi seda, et me kõik käsikäes ja täielikus üksmeeles mingi muistse Kungla suunas liigume.
Oluline on see, et on tahe koostööks ja kokkulepeteks ning inimesed on leidnud enda hääle, mida nad ära ei anna. On mille poole püüelda, on mida võita ja on veel piisavalt ideaale.
Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellami kõne Eesti kodanikuühiskonna aastategijate autasustamisel