Arved Breidaks, ajakirjanik
Nüüd on siis selge, et mitte ainult erakonnad, vaid ka vabakonnad suudavad hea tahtmise korral peaministri maha võtta nii, et erakondade abi selleks vaja ei lähegi. Peaminister Andrus Ansipi kurikuulsast „fooliumikõnest“ sai ilmselt talle endalegi üllatuslikult katalüsaator millelegi, mida pudelisse tagasi ajada on väga raske või sootuks võimatu.
Sellele ACTA teemal peetud sõnavõtule järgnenud ootamatult tugev vastureaktsioon virtuaal- ja pärismaailmas pani muidu enesekindlusest pakatava valitsus- ja parteijuhi ilmselt üle pika aja endas kahtlema.
Järgnenud vabandamine oli pigem rumalusega vahele jäänud koolipoisi lubadus enam mitte nii teha, kui küpse poliitiku kahetsemine üle piiri astumise eest. Ansip pidi tunnistama enda lüüasaamist ja sestap näib nüüd, ajalise distantsi pealt hinnates, tema otsus järgmise valitsuse moodustamisest loobuda, üsna loogiline.
Vabaühendused, kes ju valdavalt on ACTA teemal olnud valitsusega opositsioonis, võivad tähistada seega etapivõitu. Esmakordselt on pelgalt avaliku arvamuse survel viidud valitsusjuht olukorda, kus ta on olnud sunnitud teatama enda tagasiastumisest. Seni on alati on selle töö teinud ära konkureerivad erakonnad, kes aga sel korral ei saanud ilmselt arugi, mis tegelikult toimus.
Nojaa, Ansipi reaalne tagasiastumine toimub muidugi alles kolme aasta pärast ja ilmselt astub ta edasi Euroopa Komisjoni, mitte tagasi majandusministeeriumisse või Tartu raekotta, kuid eks Eesti demokraatia ole ka veel suhteliselt noor ja alles kujunemisjärgus. Ega ilmselt uskunudki keegi, et Ansip, kes alles detsembris kinnitas üle enda soovi peaministrina jätkata, juba paar kuud hiljem peab oma tuleviku ümber hindama.
Vabaühendused on saanud näidata oma jõudu, millega nüüdsest tuleb arvestada igal erakonnal, kes soovib olla tõsiseltvõetav. See muudab riigi valitsemise raskemaks, aeglasemaks, kuid kvaliteetsemaks. Mida rohkem poliitikud inimesi kuulavad, seda vähem on meil „seaduse muutmise seaduse muutmise seadusi“, seda rohkem on meil seadusi, mis on loodud meie endi poolt meie endi jaoks.
Vabakonnad on tõestanud (ilmselt neile endilegi ootamatult), et Eesti inimesed ei ole sugugi nii tuimad tükid, nagu me vahest ise oleme harjunud endist mõtlema. Selle heaks näiteks on ka käesolev streiginädal.