«Iks viil om mõtsan kikkasiini!» kitt’ Võromaa seenekuning Otsa Kallõv (49), kiä eläski parhilla õnnõ korilusõst – kikkasiini ja kurõmarju müümisest ni kalapüüdmisest.
Egäüts muidoki parhilla siini mõtsast ei lövvä, no Kalõvil omma uma salakotusõ, kost tä iks viil mitu killo siini kõrraga kodo tuu ja kolmõeurodsõ kilohinnaga maaha müü.
«Umma rekordit ma timahava es lüü – tuu om 21 killo Lindoralt –, a sändsit kümnekilotsit saakõ iks oll’,» kõnõl’ miis. Kah’os jäi tä kõgõ magusambast seene-aost ilma: tekk’ põimukuul kalal kävven jalalõ vika ja pidi terve süküskuu koton istma.
«Lehtri-kikkasiini olõ löüdnü timahava häste hulga,» selet’ miis ja näüdäs’ kikkaseene kujoga siint, õnnõ värv oll’ tuul hellemb pruun, mitte kõllanõ. Timä tõõnõpuul Aya (50) kor’as’ umast kodokandist Krabi lähkült kah noid ja ütenkuun pruuvsõ nä siini Võro turu pääl müvvä.
«Üts ostsõ õnnõ – inemise ei tunnõ siini!» selet’ Kallõv. «A sis üts tekk’ pilti, tuu panti maakunnalehte ja päält tuud naati ostma! Kae, ruutslasõ söövä noid, a meil om taa vahtsõnõ asi. A huvitav, et Krabi kandin kutsutas tuud siint mustas kikkaseenes, tegeligult must kikkasiin om torbik-kikkasiin.»
Kallõv selet’, et lehtri-kikkasiin ollõv parõmba maiguga ku harilik. «Seeneraamatun om seol kolm tärni – väega hää siin! Harilik kikkasiin om lihtsäle hää siin,» selet’ Kallõv.
Kurõmar’asaak ollõv kah timahava hää. «A väega är kor’atas väiku suu, Leevi ja Meerapalo suun om rohkõmb,» ütel’ tä.
Kurõmarju müüdi Võro turu pääl kuu aigu tagasi viie euroga, nätäl tagasi Tarton nellä ja poolõga, Võrol küsüs Kallõv 3,5 eurot.
«Pandsõ Facebooki kah üles müügikuulutusõ,» selet’ tä. Võro inemise timä jutu perrä marju häste ei osta, korjasõ esi. Tuuperäst läts’ põhisaak iks kokkoostu katõeurodsõ kilohinnaga. A ka kokkoostu müümine tasus är – Kalevi jutu perrä tiinse timä tõnõpuul üleminevä aasta kurõmarju korjamisõga 30 000 kruuni.
Et Kallõv püüd kalla kah, sis eläs korilaisi pere lämmämbä poolõ aastast ilosahe är. A no kisk talvõs ja võinu «riigitüü» poolõ kah kaia.
Kallõv kõnõl’, et om pruuvnu «peris» tüüd kah tetä, a tuust olõ-i midägi vällä tulnu. «Käve kats kõrda Barrusõn pruuvman,» selet’ tä. «Minno võeti üte mehe asõmõlõ, tuu tull’ tagasi ja mu jaos inämb kotust es olõki… Ma olõ sääne äkiline kah ja lätsi meistriga tüllü…»
Viil om Otsa Kallõv käünü Timmi nurmõ pääl üte päävä kapstit korjaman, a vässü 12tunnidsõst tüüpääväst väega är ja es olõ tasuga kah rahul.
Sõbõr kutsõ Kalõvit Suumõ tüüle, plaatõ saina pandma, a tuud tüüd es riski Kallõv võtta: «Ma ei olõ jo ehitäjä! Käänät jama kokko, sis ei mastaki palka ja olõ joba vanõmb miis kah…» Nii eläski miis korilasõ-ello edesi.
Harju Ülle, ylle@umaleht.ee