Elina Kononenko,
ajakirjanik Võrumaalt
Ühel nädalavahetusel maal suvilas viibides hakkasin omale aru andma, et minu privaatsusevajadus on justkui tavaloogikale vastaselt uskumatult suur. Kui on märke, et lähima poole kilomeetri raadiusesse on sattunud mõni inimene, muutun ärevaks.
Linnakorteris veedan aastas rohkem päevi kui maal. Kortermajas elades tunnen end oma kodus täiesti privaatselt. Minu kodu on mu kindlus ja turvaline pelgupaik. Võib-olla tuleb see ka sellest, et otse oma akna all ma inimmasse liikumas ei näe, uksest aga naljalt keegi luba küsimata sisse ei tule.
Ent järele mõtlema hakates on siiski ebamugav, kui suviti tuleb akende alla supelrannast eemale privaatsemasse kohta päevitama mõni inimene, kes ei kuulu meie maja elanike hulka. Ja kui vahepeal elas ühes korteris kriminaalsevõitu kontingent, kadus turvalisus (asi lõppeski muide sellega, et üks tüüp pussitas grillvardaga teist ja oma korterisse jõudmiseks tuli ületada vereloike).
Maal olles tahan ma saada täielikku privaatsust ja ma ise ka ei tea, millest see tuleb. See on mingi geneetline sisemine vajadus. Meie, eestlased, saame omale õnneks seda lubada. Elu Hiinas või kuskil Lõuna-Ameerika getos ei kujuta ma ettegi. Tahan rahu, tahan vaikust, tahan olla oma pesas pingevabalt ja mõtlemata näiteks sellele, mis ja kas mul üldse midagi seljas on. Suvel maal armastan näiteks käia ka alasti ringi, et püüda iga viimnegi kodumaine päiksekiir, ja loomulikult ei taha ma, et mõni suvaline isik nägema satuks. Kui ma tahan inimesi näha, siis eelistan ise nende juurde minna. Külalistelt ootan, et nad teataksid oma tulekust ette.
Enda n-ö veidrustele mõeldes hakkan mõistma, miks osad eestlased ehitavad oma kodude ümber hiiglaslikke müüre või miks mõni tahab, et sissesõiduteed maanteelt kodutaluni kasutaks vaid oma pere või miks mõni tõkestab tee oma krundiga piirneva avaliku veekogu juurde. Kuulsin näiteks, et meie külas pidi üks mees, kelle lähimad naabrid on poole kilomeetri kaugusel, hakkama istutama kodu ümber kuusehekki, kuna elu ei ole piisavalt rahulik!
Paraku on privaatsuse ja turvalisuse taotlemine ka põhjendatud. Liiga palju liigub ringi pätte ja vargaid. Pole nad meiegi külas õieti kedagi puudutamata jätnud. Kuigi meie onn asub maanteest poole kilomeetri kaugusel, satub sinna uskumatult palju rahvast. Kord sõitis mees autoga linna ja mina jäin lastega maale, ei möödunud kümmet minutitki, kui juba ilmus meie krundile üks väiksemat sorti seltskond. Nende üllatus oli muidugi suur, et inimesed ei sõitnudki ära. Ka ei saanud ma rahuliku südamega magama minna, kui maantee serva tiigi äärde naabrite tühjale krundile jäi üks seltskond telkima.
Isegi maal ei ole privaatsus elementaarne nähtus. Tundub, et inimesi sibab absoluutselt iga põõsa taga, olgugi et metsavendluse aeg on ammu möödas. Ja mis siis imestada, et mõni eestlane kaob nädalaks telkima raskesti ligipääsetavale soosaarele. Eestlase privaatsusevajadus lihtsalt on nii suur.
Tere,
tegelikult ei ole kõikidel eestlastel see privaatsusevajadus nii suur. Setud oma tänavküladega näitavad teist kultuuri, et hindavad naabreid, inimhingi enda ümber. Liigne privaatsusetarve võib ühel hetkel muutuda vaid omaette tegutsemise ja olemise tahteks, sukeldumiseks enda loodud maailma, kuhu teistel asja ei ole. Minu isikliku arvamuse põhjal saavad sotsiaalselt rohkem suhtlevad inimesed igapäevaelus paremini hakkama, kui erakud. Kuigi – loomulikult on ka erakuid tarvis. Ja pole neid pätte midagi nii palju, maal eriti. Minu arust väga sõbralikud ja teiste piirimaid hindavad inimesed hoopis. Setumaa piiri peal vähemalt.
Minu maakoht haapsalu mnt. ääres ja vene ajal käis närvi et zigulimeeste massinad mis vajasid pidevalt vett/varuosi/remondimeest/puksiiri, leidsid tihti tee meie värava taha – “nii tore, talu siinsamas -lähme küsime”. Õnneks tänapäeva tehnika karjub hädakorral esinduse järele 🙂