Jaanipäeval vaatasid neiud lõokesi. Kes kõige enne nägi kaht lõokest ligistikku taeva all lõõritamas, sel oli õnne oodata. Oli jaanipäev seljataga, hakkas linnulaul metsas ja põllul vähemaks jääma. Lõo laulis nüüd vaid leinalaulu ning käol läks odraokas kurku.
Jaan ise on rahvauskumuste järgi viljakasvataja haldjas, Mardi vend, kes ilmub jaaniööl kõigi teiste haldjate ja surnute hingedega kodukoha hiitesse, põldudele ja koplitesse. Ta on kõige õiglasem haldjas, kes annab igale inimesele saaki tema töö järgi ja karistab laisku ning loodreid vaesusega.
Vanarahval oli palju ennustusi heinaajaks ja sügiseseks viljasaagiks. Kui päike jaanipäeva hommikul selgesti tõuseb ja õhtul selgesti loojub, siis tuleb ilus ja kuiv heinaaeg. Kui jaanipäeval vihma sajab, tuleb märg rukkilõikus ja talvel palju lund. Jaanikuu vihm puistab põllule kulda ja rammutab mulda. Ennejaanine vihm on suureks kosutuseks põlluviljale, pärastjaanine aga kaotuseks heinatööle. Ennejaanine vihm on rohkem väärt kui Riia linn.
Kui rukis enne jaanipäeva õitseb, tähendab see head saaki. Jaanipäeval peabki rukkipeas juba teraalgus sees olema, tähendab ivitsemine peab olema alanud, et jaagupipäevaks (25. juuliks) uudseleiba saada.
Kohe pärast jaanipäeva algas vanasti päris heinaaeg. Jaanipäev ütles põllumehele: nüüd võta vikat varnast ja reha rehe alt ning mine heinamaale! Aga heina tehti ka juba enne jaani, sest muistse põllumehe tõekspidamise järgi on enne jaani heinakõrre küljes nael mett, pärast jaani aga nael vett. Üks sületäis ennejaanipäevast heina on niisama palju väärt kui kaks sületäit pealejaanipäevast.
Allikas: looduskalender.ee