Hr Jaak Aaviksoo, hr Alar Karis, Teadus- ja Haridusministeerium, Tartu Ülikool, Eesti Vabariigi avalikkus
1951. aastal muudeti Pallase järglane Tartu Riiklik Kunstiinstituut kesktaseme õppeasutuseks ja kõrgemat haridust andev kunstiõpetamine koondus Tallinna. Tartule kui Eesti edumeelseimale kunstikeskusele tõmmati joon all. 1970-80ndateks aastateks suudeti peaaegu kaotada traditsioon, koolkond, õpetajad ja õppida tahtjad. See katkestus, mille jooksul küll kerkisid Tartust, just vana kunstiõpetuse baasile tuginedes ning seda kaasaega edasi arendades, esile nii Ülo Sooster ja tema sõpruskond kui ka ülikooli kunstikabinetist võrsunud “Visarid”, kestis kuni aastani 1988. Siis avati Tartu Ülikooli juures ERKI filiaalina praeguse maaliosakonna eellane. Praeguseni on osakond olnud ainus puhta maalikunsti tõdesid kõrgeimal tasemel pakkuv õppeasutus Tartus, sest Tartu Kõrgemas Kunstikoolis jagatakse maalingute osakonnas eelkõige disaini ja restaureerimise alaseid teadmisi.
EKA kõrval on TÜ maaliosakond olnud üks kahest terves vabariigis. Mõlemad on olnud parimad Eestis ja kindlasti parimad eesti maalikultuuri õpetajad maailmas. Läbi raskuste, kasutades väga edukalt nii tartlaste kui ka tallinlaste, nii pallaslaste õpilaste kui ka ERKI lõpetanud õppejõudude kogemusi, on suudetud osakonna tegutsemise ajal taas luua omanäoline eesti ja maailmakunstile avatud koolkond ning kunstiõpetamise traditsioon. Kui haridusministeeriumi plaan eriala sulgeda jõustub, tekib sügisest auk mitte ainult jõudsalt tuure koguvasse Tartu kunstiellu, vaid Eesti maalikunsti arengusse üldisemalt.
Reaal- ja loodusteadused, mis toetuvad faktile ja eksperimendile, võivad olla teatava piirini tõepoolest “dubleeritavad”, sest seda nõuab nende sisemine korrastatus. Kuid humaniora puhul on see küsitav ning kunsti puhul otsekoheselt välistatav. Kunstis ei tähenda dubleerimine mitte kordamist, vaid teiste arengusuundade ja kujutamisvõimaluste otsimist. Lisaks annab osakonna seotus Tartu Ülikooliga noortele kunstnikele unikaalse võimaluse omandada lisateadmisi erinevatelt aladelt semiootikast matemaatikani.
Laiem silmaring on miski, millest meie ühiskonnas kiputakse üle vaatama, kuid mis rikastab igat kultuuri. Väita, et Tartu Ülikooli maaliosakonnas omandatav on “keskpärasel” tasemel, on samuti ilmselge “poeetiline” liialdus. Juba praeguseks tuntud ja tunnustatud kunstnike, nagu Peeter Alliku, Albert Gulki, Rauno Thomas Mossi, Priit Pajose ja Imat Suumani kõrvale on nullindate jooksul lisandunud terve rida noori bakalaureuse- ja magistrilõpetajaid, kellest näiteks Eda Lõhmus, Laura Põld ja Nadežda Tšernobai on juba esindatud Tartu Kunstimuuseumi kogudes.
Osakonna igakevadine lõputööde näitus on alati silma paistnud oma väga hea ja ühtlase tasemega. Eesti suuruse riigi jaoks on suurimaks rikkuseks, mida me maailmale pakkuda suudame, meie kultuur. Kultuuri võti peitub mitmekesisuses ja valikuvabaduses jääda soovi korral koju eriala omandama ning ennast teostama. Ministeeriumi kavandatav samm näib selles valguses mitte ainuüksi tagurlikuna, vaid lausa tulevikku mitte mõistvana. Seetõttu suhtume me haridusministeeriumi kavasse sulgeda Tartu Ülikooli maaliosakond eitavalt ning ootame nii ülaltoodu kui ka Tartu Kunstnike Liidu varasema avalduse valguses ministeeriumi poolset selgemat põhjendust ning konstruktiivset debatti võimalike edasiste arengute suunal.
Lugupidamisega,
Reet Mark, Tartu Kunstimuuseum
Indrek Grigor, Tartu Kunstimaja
Raul Oreškin, Tartu Loomemajanduskeskus