Kas tuumajaamale lisandub fosforiidikaevandamine?

Üha enam propageeritav tuumajaam on märgiks miilegi suurema juhtumisest. Tõenäoliselt plaanitakse saadava energia toel suurendada Viru Keemia Grupis põlevkivi kaevandamist ja töötlemist. Tuumaenergia ei vähendaks seega põlevkivi kaevandamist ja meie põhjavee hävitamist. Kuid senisest enam räägitakse seoses tuumajaama ehitamisega Eesti fostoriidivarude kasutulevõtust. Tuumaenergeetika eestkõneleja Anto Raukas on portaali teadus.ee sõnul olnud ärkamisajal agar fosforiidikaevanduste rajamise pooldaja.
Tiit Kändler kirjutab teadus.ee-s: “Kuid muidugimõista on Raukas ületamatu tuumajaamade prohvet Eestis, kelle värvikad ideed on paelunud kuulajate ja lugejate paljusid põlvkondi. Olgu siis mõte paigutada tuumajaam maa alla põlevkivikaevandusse, osta see Venemaalt või pista tuumajäätmed kunagi edukalt käivitatud graniidikaevandusse.
Kahjuks tuleb akadeemik professor Raukasel ette ka tõsisemaid mälulünki. Nõnda näiteks esitles ta end laupäeval, 19. märtsi hommikul Vikerraadios eetris olnud hommikuintervjuus kui väsimatut ja vaata et ainsat võitlejat fosforiidikaevanduste vastu 1980. aastatel.
Mis seal ikka, avagem Juhan Aare raamat „Fosforiidisõda” leheküljelt 259 ja sealt saame lugeda, mida pajatas Anto Raukas 17. märtsil 1988. aastal toimunud Rakvere rajooni ja Kunda linna rahvasaadikute ühisistungil:
„Lõplikku otsust veel ei ole ja fosforiidi tootmise probleem jääb aktuaalseks. Teravamaks probleemiks loetakse Toolset. Meie vabariigis on fosforiidi tootmise propaganda kahes keeles, eesti ja vene keeles, kuid nad ei ole kooskõlas. Vene rahvuse hulgas levib arvamus, et Eesti vabariik läheb välja NSV Liidu koosseisust ja siis hakkab müüma fosforiiti lääneriikidele. See arvamus on täiesti väär. Kasum fosforiidi eksportimisest on väike ja sellepärast välisfirmad ei ole huvitatud fosforiidi väljaveost. Kui rääkida fosforiidi ökonoomilisest seisukohast, siis on vajalik alustada fosforiidi väljatöötamist juba praegu. Tuleb leida lahendus, kuidas alustada fosforiidi väljatöötamist, kas lahtise või kinnise kaevandusega. Selle kohta on meie valitsusel oma seisukoht.”
On selles raamatus veel teisigi akadeemiku mälu värskendada võivaid kohti.
Ega asi poleks hull, kellega siis ei juhtu, et vahel midagi unustatakse, aga ehk pole kuigi tervistav, kui tuumajaamandusega seotud argumendid põimuvad unustuse hõlmaga.”