Et talv veel kestab ning ka külmad ilmad pole otsa saanud, on autoomanike igapäevased käivitamismured ikka ja jälle aktuaalsed. Järgnevas loos jagab muusik ja raadiohääl Raen Väikene oma mõtteid ja kogemusi, mis hiljutistel aegadel omandatud.
Täisväärtuslik talv, lume ja pakasega, on igati tore ja tänuväärne ettevõtmine, aga auto-omanikule tekitab see, teadagi, erinevaid lisamuresid.
Eks jõuga (turbobooster aku, käima tõmbamine, eeter õhuvõtjasse jne) äratab ellu ka täiesti surnuks külmunud auto, aga kui tahta oma neljarattalisse sõpra natuke säästlikumalt suhtuda, siis on ka mõned leebemad meetodid olemas.
Üks väga mõnus asi on mootori eelsoojendus. Neid on kahte erinevat tüüpi – autonoomsed ja elektrilised. Esimesed töötavad väikese põleti baasil, mis siis põletab kütust ja sellega soojendatakse üles nii mootor kui ka salong. Kindlasti väga mugav, eriti kui asja juhtida taimeri või suisa mobla pealt. Samas, autonoomsed soojendused on väga keerukad ja ka kallid. Ja veel, kuna need töötavad auto aku pealt, siis on need päris suureks koormuseks. Seetõttu ei soovitatagi autonoomset soojendust pruukida ajaliselt pikemalt kui on järgnev sõit, et aku jõuaks taastuda. Kes teeb ainult lühikesi linnaotsi, sellele võib akuprobleem päris tõsiseks osutuda.
Teine, oluliselt lihtsam ja kordades soodsam lahendus on n.ö “juhe seina”. Mootoriblokki paigaldatakse väike elektriline küttekeha, mis soojendab üles mootori jahutusvedeliku. See hakkab tsirkuleerima ja nii soojeneb kogu mootor. Minul on DEFA elektriline soojendus ja selle võimsus on arvestatud nii, et see suudab 3-e tunniga tõsta mootori temperatuuri kuni 50 kraadi. Pikemalt pole mõtet süsteemi töös hoida, kuna siis kulub energia juba saavutatud soojuse hoidmisele. Ajaliselt vähem võib küll, aga siis tasub ise rehkendada, kas mootor jõuab ikka piisavalt soojaks minna.
Väga hea lihtne ja lollikindel süsteem.
Muidugi saab ka siia igasuguseid lisasid panna – taimerid ja kaugjuhtimispuldid, välistemperatuuri-andurid jne.
Mina lasin lisaks panna salongipuhuri. See on pisike elektripuhur, mis kinnitub juhi kõrvalistuja jalgade juurde ja töötab koos mootorisoojendusega. Nüüdseks võin aga tõdeda, et see on suht tarbetu lisa. Väidetavalt see küll vähendab automaatselt oma voolutarvet, kui salongi temperatuur tõuseb, aga ikkagi tarvitab see üsna märkimisväärselt elektrit. Eriti arvestades, et kütad ruumi, mille soojakadu on väga suur. Ma pole ka tuvastanud, et see salongipuhur oluliselt suudaks näiteks akendelt jääd lahti sulatada. Tõsi, õhk on meeldivalt soe küll, nagu just sõidust tulnud autol, aga … nojah, eks see ole umbes sama kasulik/kasutu lisa, nagu näiteks istmesoojendus. Nii nagu viimase puhul ju istud ise istme soojaks, hakkab ka auto enda puhuritest üsna ruttu sooja õhku tulema, kui eelsoojendatud mootori käima paned.
Õnneks saab DEFA puhuri nupust välja lülitada, kui ei taha seda iga kord kasutada.
Väga asjalik lisaseade sellele süsteemile on aga akulaadija, mis samal ajal, kui mootorit soojendatakse, laeb akut.
Kokkuvõtteks, elektrisoojendus on igati praktiline lahendus ja kindel garantii, et kuitahes külmal talvehommikul saad auto valutult käima.
Tõsi, selleks on vaja autoni 220V saada, paljukest meil aga selliseid “elektrifitseeritud” spets-parklaid ikka on ja kusagil Lasnamäe korterelamu viiendalt korruselt juba pikendust ju alla ei viska.
Sama olukord on pillimeestel kusagil X pubi hoovis, kus öösel kell 3 vaja autole hääled sisse saada, aga vahepeal on õhutemperatuur langenud -32 kraadini.
Siin on ka mõned trikid, mida tasub järgida:
sõidust tulnud auto on mõistlik parkida tuulevarju, mõni kinnine hoov, või vähemalt nurgatagune. Auto jahtub seal märksa aeglasemalt. Hämmastavalt palju on kasu ka sellest, kui auto nina parkida vastu maja seina. Oleme teinud siin kodus suisa katseid ja vahe on mitu kraadi, kui auto parkida näoga majast eemale, või ninaga maja suunas. Isegi meil siin, kus autod jäävad majast mõlemal juhul mitme meetri kaugusele.
Ja veel, mina tekitasin endale juba eelmisel aastal spetsiaalse mootorikatte, mis koosneb kiletaolisest koormatendist ja mingist suvalisest marjapõõsaste soojendusvatiinist, abivalmis ema lasi kupatuse õmblusmasinal kokku. Kate on niipalju suur, et viskan üle kapoti ja enamvähem ulatub igast küljest maani. Kui kokku pakkida, siis mahub aga istme vahele.
Tulemus, näiteks eile Võrus mängul olles – auto seisis 6 tundi pubi ees “teki all” ja kui läksin öösel käivitama, näitas auto välistemperatuuri näidik -15 kraadi. Kui aga teki ära võtsin, langes näit kähku -29 peale.
Seega, mootori jahtumist saab sellise meetodiga ikka väga pikalt edasi lükata, kui just ei taha iga mingi aja tagant õues mootorit soojendamas käia.
Kokkuvõtteks, nagu ka alguses ütlesin – kui aku on OK ja kütust ning süüdet ka on, siis peaks bensukas ikka enamvähem iga ilmaga käima minema… aga mis hinnaga. Saab ka masinat säästvamalt. Sest autoga on sama, nagu põllumehel põlluga – narrid teda ühe korra, tema narrib sind seitse korda vastu … 
Raen Väikene, muusik ja raadiohääl