Kaia Roots,
Peetri Seltsi liige
Tänaseks juba unustatud ehitusbuum on Eestisse toonud palju segase staatusega uuselurajoone. Pole need külad traditsioonilises mõttes, samas ei anna ka aleviku mõõtu välja. Nagu ikka, kiputakse uutesse nähtustesse suhtuma väikese ettevaatusega ja üleolevalt. Seda enam, et meediasärasse satuvad põllupealsed asumid pigem oma hädadega: küll kimbutavad ehituspraak, küll rajamata teed ja puudulik ühistransport, küll on lume- või veeuputused. Nende teemade taustal kipub ununema, et igas majas elab oma tavalist elu tore perekond, kes on just selle koha endale päriskoduks valinud ja nii on anonüümsetes „arendustes“ kokku saanud palju toredaid inimesi.
Mõne aastaga Eesti suurimaks külaks paisunud Peetri küla on üks neist asulatest, mis kaugelt vaadates tundub vaid ühe järjekordse „pilpakülana“. Aga seda ainult kaugelt vaadates. Vaatamat sellele, et enamus elanikkonnast on siia kolinud viimase seitsme aasta jooksul, lehvib küla kohal mõnus kogukonna vaim.
Millest algab kogukond? Kindlasti ühistest ettevõtmistes, olgu selleks siis koristustalgud või peod, ühised lilleistutamised, laadad või sporditegemine. Vastlapäevast ja jaanipäevast rääkimata. No palju teil siis küla sündmustel inimesi ka käib, küsivad vahel skeptikud. Viiest viiesajani, on aus vastus. Oleks naiivne mõelda, et kogu meie küla 3000 elanikku kui üks mees vastlaliugu lasevad. Aga viimati oli kelgumäel vähemalt 300 inimest, käsitöö- ja taaskasutuslaadal käis läbi ehk 400 inimest. Laste jõulupeole tuli enam kui poolsada last koos vanematega. Igati uhke tulemus. Eriti arvestades, et meie küla ettevõtmistel on väga karm konkurent – 10 minuti autosõidu kaugusel on Tallinna kesklinn koos kõigi oma võimalustega. Nii on iga küla tegemistesse haaratud inimene puhas töövõit ja kulda väärt.
Aga mitte ainult ühised sündmused ei ühenda. Mured ikka ka – siinkohal tänusõnad lumele, ühisele „vaenlasele“, mis pani inimesed koos tegutsema. Rõõmudki: inimeste endi initsiatiivil on viimastel talvedel tekkinud küla serva suusarajad, mis ohtras kasutuses.
Peetri ei ole vaid magala – tänaseks on siia tekkinud nn kodukõrts, kus tööinimesed lõunat võtavad ja õhtuti õdus kokkku saada, auto pisiparanduseks ei pea pealinna tormama – ka selle saab siin tehtud, peatselt avatakse ilusalong, kus on mõeldud meie ohtratele kodustele titemammadele – nii kaua kui emme üle tuunitakse, hoitakse mudilastel mängutoas silma peal. Ilusalongi kõrval tegutseb laste päevahoid. Need on teenused, mida meie oma küla elanikud pakuvad oma lähematele ja kaugematele naabritele.
Kogukonna tunne koosneb igapäevaelu rosinatest, mis argipäeva magusamaks muudavad. Naabrinaise juurde lipates ei pea ette helistama, kutsaga tänaval jalutades märkad aknast lehvitavat kätt, lapsed saab üle aia naabrilaste juurde saata, kui linnapoed on juba kinni saab kõrtsist saia laenata või kannuga õlutki koju tuua.
Peaasi, mis elu siin külas mõnusaks teeb on – teadmine, et su ümber on inimesi, kes vajadusel appi tulevad. Seda naabriabi ei pea kasutama, piisab teadmisest ja kindlustundest, et sa pole üksi.
Kuigi Peetri ajalugu saab mõõta suisa sajanditega, on põlisküla uusarenduste vahele ära kadunud Valdav osa meie elanikest pole siin sündinud -kasvanud. Oluline on aga see, et nad on sidunud Peetriga oma tuleviku. Kui palju inimesi sa oma kodukohast tunned? Viit? Kümmet? Kahtkümmet? Usun, et enamus Peetri elanikke teab omalähikonnas kümneid ininmesi, veel rohkem on teretuttavaid.
Muidugi on suurel ja uuel külal spetsiifilisi probleeme, mis tradistioonilises külas on väga lihtsalt lahendatavad. Näiteks teavitustöö. Kuidas viia info sündmustest tõhusalt ja odavalt külaelanikuni. Lisaks traditsioonilistele teadetetahvlitele on meil täitsa tarbitav kodulehekülg. Peetri FB kontol on juba ligi 350 sõpra. Nende kanalite kaudu saab operatiivset teavet sellestki, millised teed tuisanud, kust linna pääseb ja kus hulgub lahti pääsenud koer. Ometi pole see veel piisav, paremat pole aga siiani välja nuputanud.
Eks mõni külaelanik alles harjub maa- ja majaomanikurolliga ja tunneb omal nahal, et õiguste ja eelistega kaasnevad ka kohutused ja vastutus. Aga eks see kuulub õpiaja sisse.
Mõtlemiskohaks: rahvaarvu järgi võiks meil olla ka palgalinne „linnapea“ – meil teeb aga korraldusliku töö ära külavanem ja -selts. Omast ajast ja omade vahenditega. Aga hakkama saame! „Õnnetuid pilpakülasid“ pole vaja haletseda: siin on täitsa mõnus elada!