Aastaringi kuldseimal ajal on oma tähtpäev – kolletamispäev. See on nagu sügise kroon ehk hari. Lehekuld valgustab hämarduvaid lörtsiseid päevi ja soojendab südameid.
Rahvapärimuses pole kolletamispäeva kohta suurt rohkem teada, kui nimetus ütleb. Paistus on kõneldud: Puu kolletave sis kõllatses. Kui kaselehe häste kõllatse, saab tõine aasta häid kõllatsit kesvi, kui pihlapuu punatse, saab tulekahju ja tuleb pailu marju.
Võimalik, et lähedal asuv kasupäev (29.09.) on päeva algse tähenduse ja tavad aja jooksul endale korjanud. Igatahes maarahvas on pidanud ajaloolise ajani kolletamispäeva nime meeles.
Uurijad on arvanud, et kolletamispäev koos korjusepäeva (14.01.), künnipäeva (14.04) ja karusepäevaga (13.07.) kuuluvad muistsesse aastat neljaks jagavasse ajaarvamisse. Soomlastel on 14. oktoober ensimmäinen talvipäivä – esimene talvepäev. Talvepäeva(de) ja –öö(de) tähistamine 13. – 15. oktoobril on tuntud ka Skandinaavia vanas kalendris.
Maavalla sirvikalendris on kolletamispäev ainus porikuine tähtpäev ja seda tähistab raagus puu kujutis. Sama märki võib näha Soome muistsetes puukalendrites talvepäeva juures. Maarahva ajaarvamises on terve porikuu eriliselt hingestatud ja tähenduslik. Sügise algusest saadik kestab hingedeaeg.
Rahvakalendri uue tähenduslikkuse ja otstarbe üle on omajagu arutatud. Märkamises peitub üks võti, mis avab ukse mõistmisele. Märgates loona muutumist ja mõtestades seda esivanemate tähtpäevade kaudu, märkame me seda, mis muudab meid. Märkame enese muutumist aastasõõris. Märkamise kaudu mõistame paremini ennast ja oma kohta maailmas. Nii on põline kolletamispäev üks tähenduslikke pidepunkte, mis seob meid tugevamalt loona, esivanemate ja iseendaga. Tasub vaid märgata.
Allikas: Maavalla Koda