Tänavu on Eesti soouurimisel väärikas juubel: 100 aastat tagasi asutas Balti sooparanduse selts Toomale sookatsejaama, mis oli esimene tolleaegse Vene impeeriumi aladel ja üks esimesi kogu maailmas. Sajandi jooksul on Toomal tegutsenud mitu asutust, kuid kõigil neil on olnud ühine eesmärk: uurida soid ning anda edasi teadmisi ja oskusi sooteaduse, sookultuuri- ja maaparanduse kohta.
Tooma jaama asutamine võimaldas hakata Eesti soid sihikindlalt uurima, algul soode kuivendust ja põllumajanduslikku kasutust, hiljem, 20. sajandi teisel poolel, lisandusid soometeoroloogia ja -hüdroloogia pidevvaatlused. Viimastel aastakümnetel on olulisemaks muutunud soode kaitsega seotud uuringud.
Tooma ei kujunenud Eesti soouuringute keskuseks juhuslikult. Veeolusid reguleeriti ja maid kuivendati siinmail juba varem. Aastail 1871–1872 laskis Vaimastvere mõisnik kaevata viie kilomeetri pikkuse ja kahe-kolme meetri sügavuse Suurkraavi ehk Uusjõe Endla järvest läbi raba Sinijärve ning sealt Põltsamaa jõkke. Endla järve veetase alanes seeläbi 20–30 cm. 19. sajandi lõpukümnendil alandati Männikjärve veepinda vähemalt 0,7 meetri võrra. Vahetult enne sookatsejaama rajamist kaevati kogujakraav Männikjärve idakaldale ja sealt edasi kuni Mustjõeni. Ühtlasi kuivendati soid Kärde, Vaimastvere ja Selli mõisa maadel, kus olid looduslikult soodsad eesvoolutingimused.
Soojaama asutamine ja esimene periood. Veisekasvatuse kiire arengu tõttu 19. sajandi teisel poolel suurenes vajadus rohusöötade järele. Mõisnikud hakkasid järjest enam looduslikke rohumaid parandama, sh. maid kuivendama. 1897. aastal Tartus asutatud Liivi- ja Eestimaa maakultuuri büroos koostati maaparanduse ja kultuurrohumaade rajamise projekte. Büroo juhtspetsialistid olid taanlased. Kuid peagi mõistsid mõisnikud, et vaja on kohalikke soode kuivendamise ja kultuuristamise asjatundjaid. Selleks asutati 1908. aastal Balti sooparanduse selts.
Uus selts hakkas tegusalt korraldama soode uurimist. Paari aasta pärast osteti Endla soostiku idaserva lähedal olev 74 ha suurune Tooma talu, 50 ha piirnevast Männikjärve rabast ja ka järv, et uurida rabade kultiveerimise võimalusi. Asukoha valikut mõjutas asjaolu, et naabruses asuva Kärde mõisa omanik Viktor von Stackelberg oli ligi kakskümmend aastat tegelnud sookultuuriga.
Tooma katsejaama juhatajaks kutsuti keemiaharidusega baltisakslane Arved von Vegesack. Juba 1910. aastal kaardistati ja looditi katsejaama maa-ala, kaevati esimesed magistraalkraavid, raadati 2,5 ha madalsood, ehitati 2 ha drenaaži, valmis elamu juhataja ja külaliste majutamiseks, alustati turbalasundi sondeerimist ja tee-ehitust tookordse Piibe maanteeni. Järgmisel talvel asutati Tartusse erialaraamatukogu, kuhu koondati soode uurimisega seotud materjale ning laboratoorium, kus sai määrata turba botaanilist koostist, füüsikalisi omadusi ja alates 1912 teha keemilisi analüüse. 1912. aastal korraldati Toomal esimesed kolmepäevased sookultuuri kursused.
Arvo Järvet, Eesti Loodus